Suvi

Suvi lokkab ja ruttab täiskäigul. 9. juulil sai käidud ema ja tädiga suguvõsa kokkutulekul Rakvere lähedal väikeses Sämi külas. See kohake on vist küll nii tillukene, et ei leia naljalt isegi kaardilt, mina polnud sellest kuulnudki enne:D
Rakverre saime hääletades (bussi sel päeval ei liikunud muul ajal kui õhtul), pärast tööhommikut hakkasime emaga 7.30 paiku Tallinna maantee kandis näppu tõstma. Algul ei näkanud kuidagi - kõik autod pöörasid kas Jämejala kanti või lihtsalt ei tahtnud mingil põhjusel peatuda. Ühel hetkel aga langetas nagu veidi kõheldes kiirust üks auto, milles istusid vanem memm ja taadike. Õh üllatust - nende sihtkoht oli just Rakvere! No küll vedas:) Nagu kokkusattumustest veel vähe olnuks - nad peatusid täpselt selle pingi ees, kus minu tädi meid juba ootas, et siis koos taksoga mu tädipoja naise Karini juurde minna! Tänasime häid inimesi ning läksime autost välja. Lippasime emaga poest läbi, et kokkutuleku piknikulauale head-paremat ja Karini perele külakosti osta.
Karinil on väga ilus kodu: Ruumikas ka peaaegu juba remonditud maja allika ääres, õdusad puud ümberringi, millest paari külge on seotud kiiged pere pesamuna Eneken-Lille jaoks. Lisaks veel suur batuut maja ees, millel ma hingeldamiseni hüppasin:)
Nägime mu tädipojatütart Katit, keda viimati kohtasin vist varases plikapõlves, nagu ka tädipojapoega Karelit. Pean mainima, et nad mõlemad on tohutult ema Karini nägu!:) Ainult pere pesamuna Eneken-Lill ei ole ei issi ega emme nägu.
Suguvõsa kokkutulekul oli mõnikümmend inimest, kellest kõik polnudki otseselt meie veresugulased, vaid nendega kaasa tulnud mehed-naised. Küll aga nägin suguseltsi liikmeid, kelle olemasolustki ma ei olnud kuulnud - ja kõik polnud üldse mitte väga kauged sugulased:) Pikniku koha pealt niipalju, et materjali oli nii palju, et laud suisa lokkas ja kõiki hõrgutisi ei jõudnud isegi maitsta:D
Pärast kokkutulekut sõitsime Karini autoga Rakverre, ostsime kohalikust kauplusest küünlaid ja lilli 10. juulil toimunud surnuaiapüha jaoks.
Bussiga suundusime Triiki. Oo, ammuste aegade hurm ja kaunidus! Lasin ja lasin seda nostalgiat endasse voolata. Mälestused - nagu kusagil ripnemas, püüdes vabaks saada...Kadunud vanatädi aiamaal maasikaid süües, nähes taamal maja hallil kujuteldaval looril katkikäristet pilu, mis avas end ilukirjanduse kujutluspiltide radadele... Triigi on, oli ja jääb mu lemmikpaigaks, mis toob alati naeratuse suule! Kahju vaid, et seal nii vähe olla sain. Suve jooksul tulen sinna kindlasti veel tagasi, ja mitte vaid marju korjama-sööma:)))
Tudulinna surnuaeda sõitsime minu vanaonu autoga 10. juuli hommikul kl 7 paiku. Pärast koristamist võiski jutlus ja kirikumuusika alata, paljude inimeste kõrvade manu:) Meie läksime varem ära, et jõuda ka Avinurme surnuaiale ühe ammulahkunud meessoost sugulase hauda koristama. Muide, see sugulane on üks Vabadussõja veteranidest. Lisaks on see haud ainuke, mis jäi sõjajärgsest venelaste ristikoristusest puutumata, ilmselt tõsiasja tõttu, et see oli rohu sees varju.
Kl 15 paiku tuli Marii, kes tuli autoga otse Rakverest võrkpallivõistlustelt, mulle, tädile, emale ja vanaemale järele, viies meid Tartusse. See sõiduke kujunes omaette ärevaks ja meeldejäävaks, kuid sellest ma siinkohal ei räägi.
Öö veetsin Tartus. Ikka veel vedelesid mõned killukesed Triigi-elamusest mu silme ees. Nooruse ühika ümbrus meenutas lihtsalt seda veidike:) Varsti läks see kahjuks või õnneks üle.

Ah jaa - mul on niiiiiiiiii-niiiii kahju, et unustasin digika suguvõsa kokkutulekule kaasa võtta - oleks plõksinud nii palju mälestusrikkaid pilte...:( :) Nojah, eks teinekord olen targem:)