Kirjutan oma tänase öö meeldejäänud unenäokirjeldused siia, sest neis oli mu jaoks mingi eriline olemus.
1. Sõitsin videvikutunnil ilma katuseta (?) bussis, mul oli ammu-mujalaugustet pilet. Lootsin, et kontrolli ei tule, aga tuli ometigi... Veel viivukese nägin tagaukse avaust... Surusin end läbi, mis alles mitme katse järel õnnestus. Mu kodinad ei mahtunudki läbi. Koolilapse pilkav-tunnustav naeratus...Justnagu raamatuseiklus, mis liigub pingestatult edasi, kuid peagi oma pinevuse kaotab.
2. Sõites linnaliinibussiga mööda kõrgeist puhmas puudest, mis kirgastusid laternatuledes hämaruses veelgi... Teel kusagile paljukäidud paika, sisemuses minnalaskev, vabalt lainetav pinevus. Ajatelgede segu...
3. Maarja ja mina - kõrgete majade sopilistes välikäikudes ekslemas. Oli seal ohtlik? Kummalgi meist kadusid asjad...Kuid just Maarjal oli hirmus rutt tollest (ohurikkast?) kohast lahkumisega, kiigates areldi aknaist piidlevate silmapaaride poole.
4. Ujusin Viljandi järves. Sealsamas ka tumedapäine vanem naine, kel pead millegipärast silitasin. Ja päike lõõmas, kirgastades omi ja võõraid mälestusi nende nostalgilisimas ning salapäraseimas valguses. Ei segavaid mõttelõngu, ei nukrust, ei tundeid. Lihtsalt vabalttriiviv rahu.
5. Kuhu meil rutt, minul, Kaljul ja Ulvel ning emal? Auto pooleldi vuhisedes Märja suunas, mis osaliselt meenutas mu ema töökoha nii palju sammutud õue... Oh õnnetust! Tädi murdis jalaluu millegi rattakujulise esemega (kust see sinna veel tekkis?) vuhisedes. Jalg punnitamas paistetusest, tädimehe rutt ja ema paanika... Tädi viidi kuhugi ära, meie emaga jäime lihtsalt Märja õue ootama... Või oli see ikka Märja õu? Pigem kohati ema töökoha õunapuu alune, mis lausa kutsus turnima ladvani ning liikuma ajas kümme aastat tagasi, mil olin sama inimene, kuid laps, 25. mail, just nagu praegu. Ja sinitaeva silm ikka lõõmas, oma hellas palavuses.
