Ekstaas!

Pisut tiigi kaldal murul kükitades ning looduse kevadisi hääli kuulates.. siis liikudes edasi tenniseväljaku poole, kiigates sisse...Oh, lapsepõlv vohab silme eest läbi: unistuste tegevus tädiga Märja platsil rahvastepalli mängimise näol, aastate eest tihtiloetud Miki Hiired, kus ehk piilupart Donald palliga vastu nokka sai...Oh, mälestuste virvarr ja naeratus mu näol...
Kõndides edasi...oh, mis ajastus ma elan! 1970ndad on tagasi! Aeg, mil mu taskus leiduvat Philips'i MP3 pleierit veel meie kaubandusvõrgus saadaval polnud. Aeg, mil kanti ehk veel ammuaegsemaid prille kui minule vastujalutaval tukaga neiul. Aeg, mil sõideti sapakate ning kollaste bussidega (oh, parklas seisvad autodki on justkui liikunud tollesse aega!). Aeg, mil mõned kommunistlikud noored kandsid ehk just toosugust hipilikku stiili nagu mulle vastujalutanud neiul ja noormehel... Oh, ma tunnen end kui tagakiusatud kooliplika pedagoogide mittesekkuval ajastul, lontis koolikott näpus, koju vantsides. Kiigates vasakule - ajast-arust telliskivihooneke - nagu putka, kust kainikud ikka nätsu tavatsesid osta. Rohtunud küngas, otsekui vanaemadeaegses suvilas lapsepõlveparadiisi päikeseline südamik.Ah, ma naeran endamisi suurest lõbust! Eemalseisev aiamajake, kuhu koolilapsed ikka kui laagrisse aega suundusid veetma. Mulle vastutulev sirgeseljaline noormees, nõukogulikult tõsine-südikas ilme näol, allikjal eluteel edasi rühkimas.  Kõnnin veel...oh, mu ühiselamu paistab! Silman selle kaasaegset ust  - oh, kas tõesti pöödun nüüd ajaekstaasist tagasi tänapäeva? Aa, siiski veel mitte - paar meetrit eemal silman politseinikku sinises kiivrjas peakattes. Hm, ainult sinine ametiriietus ongi puudu.
Astun  ühikasse. Esiuksel silman spordiriietuses meest - mis aasta nüüd on, kas 2000? Suundun trepikotta. Oo, selle kulunud krohviga seinad sobiksid seal seisvate jalgrataste asemel suurepäraselt ruumiks vanaema pesupalile. Naeratan endamisi, sest mulle meenub lapsepõlvepilt vanaema kodukoha majaesisest, kus ma mälupildi järgi lapsepõlves kord vihmase ilmaga seisin. Pluss veel kujutluspildid plekkvannist ja õuntest.
Jõuan oma korrusele. Astun tuppa - magav toanaaber, hämarat valgust tekitavad kardinad akna ees ning säiliv ajastupettus:)

Mõttemaailm ja alateadvus on kirgastumine.

Ah jaa - ma oleksin äärepealt saanud ajakirja Saladused kaanetüdrukuks! Kuid nagu sigaduse kiuste ei saabunud kutset minu meilile. Ma ei teadnud ka, et tel nr-it on vaja anda.... Nüüd saan uuesti kandideerida alles tuleval aastal, kuid siis ei tea, kas fotograaf mind ka siis valib:s:s No nii närvi ajas!!! Oehh!

Tikk-takk-tikk-takk...

Viimasel nv-l käisin taas kodus, nagu see mul võimalusel kombeks on. Kahju ainult, et suurema osa ajast (kuigi vist visalt) pedagoogilise psühholoogia kontrolltööks õppimisele pidin pühendama. Nojah, ma olen siiski alati olnud kohusetundlik inimene. Emadepäeval tegin, minetades seniseid traditsioone küpsisekoogi valmistamise ja lillede kinkimise näol, oma eluandjale Selverist ostetud magusa üllatuse: jäätisekarbi kuue külma maiusega, kotitäie kaalukomme ja sektsioonkappi klaaskomme, mida mu emal ikka kombeks põske pista on. Varsti pärast seda suundusin tagasi ülikoolilinna, kus pärast tavapärast netis ajaviitmise harjumust jätkasin õpinguid peda psühhis. Kulus terve öö... No pidin ma nii viimasele minutile jätma! Kordama hakkasin alles tund enne tööd (ca 6.30 hommikul). Kella neljast oli tunne, et midagi enam meelde ei jää. Kahtlustasin, et ei suuda kõike üle korrata, ning avasin juba läpaka, et õppejõule kirja saata, et ma ei saa täna tulla. Kuid õnneks mõtlesin ümber - mida ikka mul kaotada on.
Töö nägi välja nagu mu viimane eksam jaanuaris: kotid pidid kõik saali etteossa jätma, ainult pastakad lauale (mul pastakasarnane harilik:d). Woa - oskasin! Teine küssa oli just teema, millest referaadi koostasin, kuigi ei jõudnud enne tööd üle korrata. Saatus on minu vastu helga, ma tunnen, loodan, et ka seekord reaalselt.

Pärast inka paktikumi tulin koju, olin veits netis ning heitsin pooleks tunniks puhkama. Kui mobla häirekella kombel tirisema hakkas, ei viiiiiitsinud ma end üles tirida. Mõtlesin isegi hamletlikult kas minna peda psühhi seminari või mitte. See olnuks mul ainult essa seminar, millest puudunuks...siiski jäi kaalukauss essa variandi poole, kuna soovisin olla ainuke või vähestest, kes ei käib kõikides seminarides. Jee! Kuigi seminari hilinesin pool tundi, olin magamata öö tõttu megauimane ega viitsinud üldse kaasa mõelda. Selle asemel sorisin mobla kalendris, lugedes vanu nn mobiiliblogi, kuhu aastate eest trükkisin sageli üles, mida päeva jooksul tegin.

Pärast suundusin Aurasse, kus ujusin kokku 30 pikkust - jesss, ületasin plaani! Kuulsin, et paar kuulsust olevat kunagi nii teinud, iga päev, ning seeläbi kõhnaks saanud. Minulgi oli vaja tänaseks vormi saada. Kirjutan järgnevalt, miks.
Pärast basseinist tulekut ja pesemist juhtus mul pehmelt öeldes kerge äpardus. Nimelt läks kehakreemipurk, mille kaasa olin võtnud, lahti ja ümber ning terve mu teksakoti sisu oli rasvast möksi täis!::S Mõtlesin: no oli seda nüüd ka vaja! Sain tükk aega WC-s oma asju pesta ning kotti puhastada. Kreemi oli nii palju mu kotti valla pääsenud, et sain seda peoga purki tagasi panna. Kott ise, hoolimata kiirest loputamisest, on ikka veel rasvane. Pean sidrunihappet pesuvette lisama, siis pidi puhtaks minema.
Õhtul käisin veel solaariumis ning tegin kodus trenni. Magama jõudsin hilja, hoolimata teadmisest, et pean järgmisel hommikul vara hääletama hakkama.

Täna siis magasin plaanitust kauem, ca kümneni. Umbes 11.30 suundusin Tallinna maanteele, kust juba varsti üks tore onu mind peale võttis ning otse pealinna saime. Minu ülimaks õnnestumiseks suisa enam kui tunnikese varem ning otse vajaliku maja lähedale, kus asus Playboy kontor, mis oligi mu sihtpunkt.
Mind võeti hästi vastu, arutasime märtsikuu Playboy kaanetüdruku Leena ja veel ühe olulise isikuga, milleks ma olen valmis ja milleks mitte, mida ootan Playboy'lt jne. Kuna sel laup-l olen Pärnus, saan osaleda esimesel Playboy üritusel playmate'ina vms. Edasine otsustatakse pärast seda. Põnev!
Lahkudes sain kaasa napsata Platboy motiiviga šokolaadilaaste ning anti kaks viimast numbrit Playboy'd.

Autobussijaamast ostsin kabanossi ja jäätist. Õudne kiusatus oli astuda parajasti eesseisvasse Tartu bussi, kuid sain võitu ning suundusin hoopis lennujaama, kust tagasi Tartu poole hääletama hakkasin. Oujee, peagi võttis mind, ilma et oleksin kättki jõudnud tõsta, peale üks tätoveeritud usklik meesterahvas, kes viis mind otse ja turvaliselt sihtpunkti. Siit moraal - tätoveering ei tähenda alati kriminaalset tausta!
Enam paremini poleks transpordi seisukohalt võinudki minna! Vau, tõsiselt, vau!
Tartus ostsin ühelt noorhärralt heategevuse mõttes postkaardi 2 EUR eest. Väike (mittekommertslik) heategu igas päevas:)


Kell saab juba palju, ja ma teen veel trenni veidi ning õppimine on samuti kavas.

Ilusat õhtu jätku!

On and on

Käisin 30. aprillil Pühal Üritusel Viljandis. Kutsusin ema ka kaasa. Seal oli ka Maris, keda oli tore näha ja juttu rääkida. Emale on tore oma sõpru tutvustada. Nägin ka oma vanu klassikaaslasi kontserdil, rääkisin pisut juttu nendega. Muide, minu ema arvamus punkaritest muutus - algne arvamus neist kui veidi agressiivsetest ja ebaviisakatest asendus normaalse ja päris toreda muljega. Näed siis, mis kasu sellest kontserdist oli;)

Täna käsiime Maarjaga "Riitust" vaatamas Cinamonis. Minu jaoks andis filmile väärtuse just asjaolu, et film põhineb tõsielusündmustel. Lihtsalt fantaasiafilmid on ülepaisutet ning enam lastele mõeldud. Keda "Riitus" huvitab, siis infot leiab siit:

http://www.cinamon.ee/?id=40&detail=CI00000549&lang=et

Üks video, mille leidsin - kes suudab neli tundi vastu pidada, siis minge kommi sööma! Ise proovin siis, kui aega on ja muljetan siinXD