17-aastane Svetlana Sergejevna oli pärit heast perekonnast. Tema isa, Valeri Sergejev oli ringkonnaprokurör, ema, Jelena Sergejevna, advokaat. Peres täitsid kohta ka õde,tumedajuukseline Jekaterina Sergejevna, 22-aastane matemaatikatudeng, ning vend, 12. klassi õpilane.
Perekond elas ilusas paigas Viljandis. Nende pooleldi iseehitet majas oli 10 tuba, lisaks mullivann ning maja taga bassein. Ilusat elamist valvas suur hundikoer. Koduloomadena peeti ka pekingi paleekoera, akvaariumi, mis ilutses mere allveeefektina elutoas ning kaunist valget kiisut.
Viiekesi käidi sageli ühisreisidel: lisaks baltimaadele Costa del Sollis, Egiptuses, Inglismaal, USA-s, Prantsusmaal, Austraalias, Brasiilias, Türgis... Raske on pakkuda maid, mida nad poleks külastanud.
Sergejevid tegelesid ka heategevusega. Aidati kodututel pinnast alla saada, annetati lastekodudele, haiglatele, vanuritele... Andmisrõõm tegi nad tõsiselt õnnelikuks.
Svetlana Sergejevna oli - nagu eespool mainitud - pere noorim laps. Teda ehitsid haruldaselt ilusad pikad blondid kiharad, pikk kasv ja sihvakas keha. Tüdruk tegeles ka modellindusega. Juba 13-aastaselt võeti ta vastu agentuuri MJ Models. Ta oli käinud ka välismaal seoses oma hobiga: Jaapanis, Pariisis, Milanos ja New Yorgis. Teda kadestati nii tema välimuse kui elu pärast. Sageli ka tema üliheast suhtest emaga, kes oli peaaegu tema identne koopia: sama kaunis hele juus, pruunid silmad, näojooned, kehaehitus...Svetlana ja tema emme olid nagu parimad sõbrannad. Neid oldi isegi õdedeks peetud, eriti, kui nad koos mõnel peol käisid. Üksi isane ei suutnud neid mitte tantsima kutsuda.
Svetlana käis prantsuse keele kursustel, seega oskas ta lisaks oma emakeeltele (vene-ja eesti) ja inglise keelele ka peaaegu suhtlustasemel prantsuse keelt. Samuti ei olnud talle võõras joonistamine, millega ta juba lasteaias positiivselt üllatas
Tüdruku suurimatest kirgesest oli tantsimine, millega ta tegeles juba varasest lapsepõlvest saadik. Alustatud sai iluvõimlemisega, hiljem lisandusid-asendusid ballett ning kooli tantsustuudios esinemine.
Svetlana elu põhimõtteid oli: "Tee palju, palju head, ole sõbralik, kuid ära iial lase endale liiga teha. Kaitse end küünte ja hammastega, kui vaja!" Jah, ega neiule ilmaasjata olnud kirjutet iseloomustus orkutis: "Karmi käpaga vene naine!" Ta kasutas tõesti sageli käte-küüntejõudu, eriti lapsepõlves. Keegi ei julenud teda puudutada ega talle halvasti öelda.
Kuna öeldakse, et elus tuleb kõige eest maksta, siis pidi ka Sergejevite pere noorim tütar seda tegema. Ta pidi oma pooltäiusliku elamise eest maksma kõrgemat hinda kui arvatagi oskas...
10. klassi kevad. Svetlana oli koolis, parajasti ukse taga, korrates inglise keele kodulugemise vastamiseks...kui järku laulis tema mobla, andes märku saabuvast kõnest isalt. "Svetlana, kas Sa oled koolis? Ma pean Sulle uudist teadama...Su ema ja õde sõitsid koos autoga...juhtus õnnetus...plahvatus...nad said silmapilkselt surma..." Svetlana ei kuulanud edasi, vaid karjatas. Pikalt. Tema süda kisti otsekui elektritraatide vahele ja pigistati. Sellega koos kogu tema keha. Kõik ümbritsev muutus tülpinud värdjalikuks monstrumruumiks, mis haaras endasse... 2 lähedasimat inimest olid lahkunud. Igaveseks. Nad võtsid kaasa tüki Svetlanast. Auk, mis tükist jäi, laskis enda sisse katastroofset, apokalüptilist hoovust...
