Ekstaas!

Pisut tiigi kaldal murul kükitades ning looduse kevadisi hääli kuulates.. siis liikudes edasi tenniseväljaku poole, kiigates sisse...Oh, lapsepõlv vohab silme eest läbi: unistuste tegevus tädiga Märja platsil rahvastepalli mängimise näol, aastate eest tihtiloetud Miki Hiired, kus ehk piilupart Donald palliga vastu nokka sai...Oh, mälestuste virvarr ja naeratus mu näol...
Kõndides edasi...oh, mis ajastus ma elan! 1970ndad on tagasi! Aeg, mil mu taskus leiduvat Philips'i MP3 pleierit veel meie kaubandusvõrgus saadaval polnud. Aeg, mil kanti ehk veel ammuaegsemaid prille kui minule vastujalutaval tukaga neiul. Aeg, mil sõideti sapakate ning kollaste bussidega (oh, parklas seisvad autodki on justkui liikunud tollesse aega!). Aeg, mil mõned kommunistlikud noored kandsid ehk just toosugust hipilikku stiili nagu mulle vastujalutanud neiul ja noormehel... Oh, ma tunnen end kui tagakiusatud kooliplika pedagoogide mittesekkuval ajastul, lontis koolikott näpus, koju vantsides. Kiigates vasakule - ajast-arust telliskivihooneke - nagu putka, kust kainikud ikka nätsu tavatsesid osta. Rohtunud küngas, otsekui vanaemadeaegses suvilas lapsepõlveparadiisi päikeseline südamik.Ah, ma naeran endamisi suurest lõbust! Eemalseisev aiamajake, kuhu koolilapsed ikka kui laagrisse aega suundusid veetma. Mulle vastutulev sirgeseljaline noormees, nõukogulikult tõsine-südikas ilme näol, allikjal eluteel edasi rühkimas.  Kõnnin veel...oh, mu ühiselamu paistab! Silman selle kaasaegset ust  - oh, kas tõesti pöödun nüüd ajaekstaasist tagasi tänapäeva? Aa, siiski veel mitte - paar meetrit eemal silman politseinikku sinises kiivrjas peakattes. Hm, ainult sinine ametiriietus ongi puudu.
Astun  ühikasse. Esiuksel silman spordiriietuses meest - mis aasta nüüd on, kas 2000? Suundun trepikotta. Oo, selle kulunud krohviga seinad sobiksid seal seisvate jalgrataste asemel suurepäraselt ruumiks vanaema pesupalile. Naeratan endamisi, sest mulle meenub lapsepõlvepilt vanaema kodukoha majaesisest, kus ma mälupildi järgi lapsepõlves kord vihmase ilmaga seisin. Pluss veel kujutluspildid plekkvannist ja õuntest.
Jõuan oma korrusele. Astun tuppa - magav toanaaber, hämarat valgust tekitavad kardinad akna ees ning säiliv ajastupettus:)

Mõttemaailm ja alateadvus on kirgastumine.