Svetlana Sergejevna ei suutnud päevi oma voodist tõusta, kuna tema hingel oli nii valus, nagu oleks keegi selle välja võtnud, sellesse nõelad torganud ja siis lasknud valutules edasi põleda. Selles suures kurvastuses ta viibis...
Meeletus hingevalus juhtub vahel nii, et inimene leiab endale paralleelse tegevuse südamevalule, mis tema mõtteid kõrvale juhiks. Nii võttis Svetlanagi kord pooljuhuslikult kätte žileti ning tõmbas nahalt läbi...Aii, valus oli, kuid...nii kuidagi hea tunne! Justkui toimuks ekemiline ülekanne, mis muudab südamevalu füüsiliseks... Sveta hakkas seda sageli tegema ning varsti olid tema käsivarred pikki ja lühemaid punaseid jutte täis. Vahel surus noor modell nõelad oma nahka ning hoidis neid terve päeva seal, et valu tunda... Kuid masendus ei kadunud. Läbi udu paistis nüüd päike ning särasid inimeste naerusuud...
Möödus kevad. Tuli suvevaheaeg, Sveta masendus jätkus ja püsis. Kuni... ta, vahelduva rate'i kasutajana sattus peale meesterahvale, kes neiule kribas. Onkel oli väga šarmantse olemisega, vähemalt Sveta meelest pildil. Ta oli välismaalane, täpsemalt prantslane. Super! Svetlana on ju ka seda keelt kurseerinud, seega oleks see hea võimalus praktikat teha ning mugav mehega rääkida!
Juba mõne nädala pärast sõitis Svetlana Pariisi, et veidi meelt lahutada ning kohtus muuhulgas ka ate'i mehega. Viimane oli 39-aastane, vallaline, väga rikas. Svetlanale seletas Philippe Reynaud – nii oli isase nimi – oma varakust äriga, täpsustamata, mis see on. Svetlana ei uurinud ka pikemalt. Nad rääkisid pikki tunde, nii inglise kui prantsuse keeles. Veel pärast Sveta kodumaaletulekutki. Nende vastastukine sõprus kasvas ja süvenes. Kuni...mees tegi neiule ettepaneku kokku kolida! Sveta aga soovis esmalt abielluda, millega mees nõustus! Ta tuli ise Eestisse, kinkis modellile kihlasõrmuse ning pulmakuupäev pandi paika 25. septembriks.
Sügisel kooli tulles oli Svetlana ümber suur kõmu ja skandaal: miks ta nii vana mehega abiellub? Uhh, see mees pole ju üldsegi ilus! Miks ta oma ärist ei räägi? Kes ta selline on? Pervert? Sa ei tohiks temaga naituda!!
Svetlana aga ei kuulanud kaasõpilaste-klassijuhataja soovitusi-laitusi. Nad abiellusid väherahvastatud külaliskonna seltsis, paaripanijaks oli mehe sõnul tema tuttav perekonnaseisuametist Pariisis. 17-aastane 11. klassi tüdruk ning peagi 40 saav prantslane. Nad hakkasid elama Viljandi lähedal suuremas eramajas, mille lähedal polnud hingelistki...
Svetlana tundis, eriti pulmaööl, kuidas osa kadumaläinud/roiskunud vaimuverd voolas temasse tagasi. Värskena. Ta polnud kaua aega end selgelt näinud, ega ümbritsevat maailma enda ümber. Ta armastas oma meest. Tohutult. Mees vastas näiliselt samaga. Nende armuelu oli vist üks kadestamisväärsemaid. Igal ööl nad tundsid armastuskirge, tajusid suurt-suurt armuiha, mis neid valdas. Svetlana tundis oma hinges midagi sooja, õnnist. Paar käis reisimas, mis tuletas neiule tema perekonnaaegu meelde, ta sai kingiks nii Galliano ja D&G kleite-ehteid kui kinkekaarte, kosmeetikat, šokolaadikarpe... Armastus muudab pööraselt lapsikuks.
Paari armastus ja abielu kestsid, kuni... Märtsis 2009 hakkas Philippe Sveta vastu kuidagi külmemaks muutuma. Ta käratas nii mõnigi kord naise peale, kui too tegi midagigi, mis meest ärritas. Svetlana tundis midagi halba, kuristikuäärset oma südames.
Ühel õhtul juhtus midagi... Svetlana vaatas parajasti oma toas „Reporterit“, kui Philippe naise juurde tuli ning käratas prantsuse keeles: „Püsti!!!“ Sveta ehmaas ning lausa hüppas. Mees võttis tal kätest kinni, andis talle tugeva kõrvakiilu ning mitu hoopi kehasse, lõi püssiga vastu pead, nii et Sveta uimastus, ning tiris ta oma tuppa. Seejärel leidis Sveta end kui unes kinniseotuna ning pikali mehe voodis. Philippe sõnas vastuvaidlemist mittesallival toonil: „Nüüd teed sa seda, mis mina käsin!“ Siis lausus ta sõnad, mis olid Svetale hoolimata poolšokiunes olemisest hullemini kui terariistad ning hoobid kõhtu: mees ei olevat Svetat kunagi armastanud, temaga koosolemine meenutas talle „pigem hooraga lõbutsemist kui armastust“, ta tahtis teda „vaid võrgutada“, et võita blondi armastus ning hiljem teda orjaks kasutada nagu ta ennegi on teinud, et temal on maailmas palju temasuguseid „kergatseid“ ning et ta on ülimalt loll, temaga oli „sama hea magada kui paljudega, kellega ta on seda teinud“. Samuti tunnistas mees üles oma senini nii kiivalt varjatud äri – narkokaubanduse ning huvi pornotööstuse vastu. Lisaks – nende paaripanija polnud tegelikult mingi perekonnaseisuameti töötaja, vaid lihtsalt tema sõber, kes oli kutsutud ilmalikku pastorit mängima!
Sveta lamas nii, kinniseotuna, ilma söömata-joomata paar päeva. Philippe Kuna aga vahel, teatud olukordades, on naisterahva jõud ja nutikus üleloomulik, suutis Svetagi end vabastada. Kui mees tuppa tuli ning oma orjatari leidis, sai ta maruvihaseks. Svetlana sai uued hoobid, ja Svetagi, paadunud enesekaitsja, sai jõudu ning virutas mehele munadesse. Seejärel kahmas ta nähtaval oleva revolvri, millega mees teda löönud oli, ning tulistas kaks korda...otse südamesse ning teise kuuli pähe. Kuna Sveta tegi seda hetkeajel, siis ei jõudnud juhtunu talle kohale ning edasine toimus automatiseeritud tegevusena: mehe surnukeha lohistamine kaminani, viimase küdemapanemine, surnukeha ahju viskamine, tule praksumine...Järgnes jälgede koristamine: enese- ja põrandapesu, küürimine-nühkimine, kogu majas, viimse kui ruutmillimeetrini! Sveta vangi sattuda ei tahtnud. Kindlasti mitte... Kell oli kuus hommikul, kui ta lõpetas. Ah jaa, auto! Lisaks absoluutselt kõigi asjade spetsiifilise puhastuse ning „armupesu“-linade põletamisele küüris neiu ka oma auto kõik istmed puhtaks, olles ise väga meeleheitel. Alles nüüd hakkas talle tehtu kohale jõudma. Tema sisemus kisti koost, ta karjatas...kõva röögatus vallandus blondi modelli kõrist...
Samal päeval kooli minnes ei rääkinud värske mõrvar juhtunust kellelegi. Küsimustele tema väsinud ja kurva oleku ning kahvatu näo ja sinise silma kohta poetas neiu, et läsk oma mehest lahku. Tapatööd ta ei maininud ega andnud sellest mõista poole sõnagagi.
Iga päev tundus nüüd Sveta jaoks kui uus väljakutse ja mõistatus: kas kadunut on juba hakatud otsima? Mis minust saab? Milline on tulevik? Kuidas edasi elada? ... Seda kõike päädis meeletu valu, meeletu!!! Ta hakkas end taas lõikuma, kuid see ei aidanud enam nii, nagu varem. Miski polnud enam ammugi endine. Sveta tundis oma ihul veel praegugi tapetud abikaasa puudutusi, kuulis hingamist, mis nüüd oli muutunud surmakorinaks ning puudutused vereplekkideks naise hingel ja kehal.
Möödusid päevad, nädalad, isegi kuud. Ta olli müünud oma abielumaja, kolinud üürikorterisse ning harjus juba valuga. Ta oli muutunud vaimseks invaliidiks. Seda leevendas veidi ehk uus sõprus temavanuse neiuga, keda ta õppis usaldama. Svetlana ei võtnud inimesi kergelt omaks, tema parimaks sõbraks oli väga raske saada. Hoolimata suhteliselt paljudest sõpradest ei olnud tal nende hulgas südamesõpru. Olid vaid inimesed, kel ta vahel külas niisama juttu puhumas ning pidutsemas käis. Selle neiuga, kelle nimi oli Maritte, tutvus Sveta ühel peol, kus ta meelt lahutas. See polnud lesbitutvus, nagu paljud säärases olukorras arvavad. Neist said küllalt lähedased sõbrannad, isegi parimad. Maritte oligi esimene inimene, kellele Sveta oma kohutavat lahkuminekulugu jutustas ning viimane lubas selle hauda kaasa viia. Svetlana oli leidnud Maritte näol usaldusisiku. Nad usaldasid teineteisele saladusi, nad pidutsesid, käisid teineteisel külas... Marittel oli aga üks pahe: narkomaania ning samuti oli tal kalduvus juua. Ka Sveta läks sellega kaasa. Ta proovis extasy't, marihuaanat, süstis amfetamiini ning isegi suitsetas kanepit. Sõbrannade peod päädisid rohke alkoholiga. Koju minnes olid nad peaaegu koomani täis. Nii tehti igal nädalavahetusel.
Ometi ei saanud Svetast õnneks päris narkomaani, kuna ta ei tarbinud üht meelemürki korduvalt. Ainult joomine ja rohke-rohke suitsetamine oli tema pahedest. Ta sõi väga vähe ning muutus kõhnaks ja kahvatuks.
Kevadel jäi Svetlana matemaatikas suvetööle, kuna ei saanud isiklike probleemide ning pideva pidutsemise ja maseka tõttu oma asju vajalikul määral sooritatud. Tema murest murtud tädi suunas ta Tartusse haiglasse, kus raviti tema sõltuvusprobleemi ning masekat.
Ometi sai Svetlana kõik oma asjad sügiseks tehtud ning elu läks veidi normaalsemalt edasi. Suitsetamisest ta siiski loobuda ei suutnud. Ta tossutas ikka veel meeletult, vahel, raskematel päevadel isegi neli pakki päevas. Ka eneselõikumine polnud võõras. Samas astus ta tagasi tantsutrenni ning sai oma õppimised korda.
Novembris juhtus midagi kohutavat. Tema parim sõbranna Maritte suri, narko üledoosi
tagajärjel. Svetlanasse tungis taas tühjus, midagi sarnast nagu oma perekonna kaotamisel... Ta oli masenduses. Lisaks pettis teda tema teine sõbranna, õigemini ajas tema ema teda Svetaga tülli.
4. detsembril 2010 kasvasid v-o esimest korda Svetal asjad üle pea ning ta tegi midagi tavainimese mõistes hullu – enesetapukatse. Ta neelas purgitäie unerohutablette alla... Hetke ajel. Masendusudu muutus nüüd lausa pimeduseks. Ta ei näinud enam, mida ta teb ega tundnud oma mõtteid ega ennastki. Viimasel hetkel ennekokkukukkumist, justkui saatuse tahtel, jooksis ta vetsu ning surus näpud kurku. Edasi ta lihtsalt nuttis pikka aega, lahinal, peatamatult, siis läks kahvatuna ning halvas olekus kooli. Klassijuhataja küsis, mis lahti. Ta tunnistas oma suitsiidikatse üles. Õps oli bäga ehmunud ning muutus emotsionaalseks, nagu ta tavaliselt on.
Nagu sellest veel vähe oleks. Jaanuaris, olles ühel (alkoholita) peol, lõikas üks purjus chikk Svetlanal katkise pudeliklaasiga näo katki. Svetlana muidugi andis neiule ka korraliku keretäie...Kuid suurest armist see ei päästnud. Emotsioone pole muidugi vaja enam kirjeldada. Kuigi see ei võrdunud Sveta jaoks senise läbielatuga, oli see siiski „kirsiks marjal“. Ta pidi nüüd oma nägu varjama ning operatsioonile minema. Paari kuu pärast see toimuski...Sveta säästudest muidugi, kuna ta ise ei teeninud ning elas üürikorteris.
19. juunil toimus Svetlana 12. klassi lõpuaktus. Ta lõpetas keska hoolimata raskustest võrdlemisi edukalt. Tal oli seljas punane kleit, endiselt megapaksud juuksed lokitatult lahti...imeilus naine, nii suure varjatud elukogemusega!Lilledeviimise ajal nägi Sveta rahvamassi seas kedagi uskumatut: tema oma ISA!!! Neiu oli jahmunud, üllatunud...tema oma isa, kes teda oli paari aasta eest ära põlanud. Nad said lähedasemateks kui iial enne ning nautisid koos algavat kuuma suve, mis oli justkui mälestuseks niivõrd saatuslikule elule nagu Svetlana Sergejevnal oli.
Mis Svetlanast edasi sai? Ta ei läinud kohe plaanitud vene-slaavi filoloogiat edasi õppima, vaid tegeles oma suure kire – modellindusega. Aasta-paari pärast saab ehk temastki tudeng. Elukogenumaist elukogenum...
