Lugu, 2. osa

Svetlana Sergejevna ei suutnud päevi oma voodist tõusta, kuna tema hingel oli nii valus, nagu oleks keegi selle välja võtnud, sellesse nõelad torganud ja siis lasknud valutules edasi põleda. Selles suures kurvastuses ta viibis...


Meeletus hingevalus juhtub vahel nii, et inimene leiab endale paralleelse tegevuse südamevalule, mis tema mõtteid kõrvale juhiks. Nii võttis Svetlanagi kord pooljuhuslikult kätte žileti ning tõmbas nahalt läbi...Aii, valus oli, kuid...nii kuidagi hea tunne! Justkui toimuks ekemiline ülekanne, mis muudab südamevalu füüsiliseks... Sveta hakkas seda sageli tegema ning varsti olid tema käsivarred pikki ja lühemaid punaseid jutte täis. Vahel surus noor modell nõelad oma nahka ning hoidis neid terve päeva seal, et valu tunda... Kuid masendus ei kadunud. Läbi udu paistis nüüd päike ning särasid inimeste naerusuud...

Möödus kevad. Tuli suvevaheaeg, Sveta masendus jätkus ja püsis. Kuni... ta, vahelduva rate'i kasutajana sattus peale meesterahvale, kes neiule kribas. Onkel oli väga šarmantse olemisega, vähemalt Sveta meelest pildil. Ta oli välismaalane, täpsemalt prantslane. Super! Svetlana on ju ka seda keelt kurseerinud, seega oleks see hea võimalus praktikat teha ning mugav mehega rääkida!

Juba mõne nädala pärast sõitis Svetlana Pariisi, et veidi meelt lahutada ning kohtus muuhulgas ka ate'i mehega. Viimane oli 39-aastane, vallaline, väga rikas. Svetlanale seletas Philippe Reynaud – nii oli isase nimi – oma varakust äriga, täpsustamata, mis see on. Svetlana ei uurinud ka pikemalt. Nad rääkisid pikki tunde, nii inglise kui prantsuse keeles. Veel pärast Sveta kodumaaletulekutki. Nende vastastukine sõprus kasvas ja süvenes. Kuni...mees tegi neiule ettepaneku kokku kolida! Sveta aga soovis esmalt abielluda, millega mees nõustus! Ta tuli ise Eestisse, kinkis modellile kihlasõrmuse ning pulmakuupäev pandi paika 25. septembriks.

Sügisel kooli tulles oli Svetlana ümber suur kõmu ja skandaal: miks ta nii vana mehega abiellub? Uhh, see mees pole ju üldsegi ilus! Miks ta oma ärist ei räägi? Kes ta selline on? Pervert? Sa ei tohiks temaga naituda!!

Svetlana aga ei kuulanud kaasõpilaste-klassijuhataja soovitusi-laitusi. Nad abiellusid väherahvastatud külaliskonna seltsis, paaripanijaks oli mehe sõnul tema tuttav perekonnaseisuametist Pariisis. 17-aastane 11. klassi tüdruk ning peagi 40 saav prantslane. Nad hakkasid elama Viljandi lähedal suuremas eramajas, mille lähedal polnud hingelistki...

Svetlana tundis, eriti pulmaööl, kuidas osa kadumaläinud/roiskunud vaimuverd voolas temasse tagasi. Värskena. Ta polnud kaua aega end selgelt näinud, ega ümbritsevat maailma enda ümber. Ta armastas oma meest. Tohutult. Mees vastas näiliselt samaga. Nende armuelu oli vist üks kadestamisväärsemaid. Igal ööl nad tundsid armastuskirge, tajusid suurt-suurt armuiha, mis neid valdas. Svetlana tundis oma hinges midagi sooja, õnnist. Paar käis reisimas, mis tuletas neiule tema perekonnaaegu meelde, ta sai kingiks nii Galliano ja D&G kleite-ehteid kui kinkekaarte, kosmeetikat, šokolaadikarpe... Armastus muudab pööraselt lapsikuks.

Paari armastus ja abielu kestsid, kuni... Märtsis 2009 hakkas Philippe Sveta vastu kuidagi külmemaks muutuma. Ta käratas nii mõnigi kord naise peale, kui too tegi midagigi, mis meest ärritas. Svetlana tundis midagi halba, kuristikuäärset oma südames.

Ühel õhtul juhtus midagi... Svetlana vaatas parajasti oma toas „Reporterit“, kui Philippe naise juurde tuli ning käratas prantsuse keeles: „Püsti!!!“ Sveta ehmaas ning lausa hüppas. Mees võttis tal kätest kinni, andis talle tugeva kõrvakiilu ning mitu hoopi kehasse, lõi püssiga vastu pead, nii et Sveta uimastus, ning tiris ta oma tuppa. Seejärel leidis Sveta end kui unes kinniseotuna ning pikali mehe voodis. Philippe sõnas vastuvaidlemist mittesallival toonil: „Nüüd teed sa seda, mis mina käsin!“ Siis lausus ta sõnad, mis olid Svetale hoolimata poolšokiunes olemisest hullemini kui terariistad ning hoobid kõhtu: mees ei olevat Svetat kunagi armastanud, temaga koosolemine meenutas talle „pigem hooraga lõbutsemist kui armastust“, ta tahtis teda „vaid võrgutada“, et võita blondi armastus ning hiljem teda orjaks kasutada nagu ta ennegi on teinud, et temal on maailmas palju temasuguseid „kergatseid“ ning et ta on ülimalt loll, temaga oli „sama hea magada kui paljudega, kellega ta on seda teinud“. Samuti tunnistas mees üles oma senini nii kiivalt varjatud äri – narkokaubanduse ning huvi pornotööstuse vastu. Lisaks – nende paaripanija polnud tegelikult mingi perekonnaseisuameti töötaja, vaid lihtsalt tema sõber, kes oli kutsutud ilmalikku pastorit mängima!

Sveta lamas nii, kinniseotuna, ilma söömata-joomata paar päeva. Philippe Kuna aga vahel, teatud olukordades, on naisterahva jõud ja nutikus üleloomulik, suutis Svetagi end vabastada. Kui mees tuppa tuli ning oma orjatari leidis, sai ta maruvihaseks. Svetlana sai uued hoobid, ja Svetagi, paadunud enesekaitsja, sai jõudu ning virutas mehele munadesse. Seejärel kahmas ta nähtaval oleva revolvri, millega mees teda löönud oli, ning tulistas kaks korda...otse südamesse ning teise kuuli pähe. Kuna Sveta tegi seda hetkeajel, siis ei jõudnud juhtunu talle kohale ning edasine toimus automatiseeritud tegevusena: mehe surnukeha lohistamine kaminani, viimase küdemapanemine, surnukeha ahju viskamine, tule praksumine...Järgnes jälgede koristamine: enese- ja põrandapesu, küürimine-nühkimine, kogu majas, viimse kui ruutmillimeetrini! Sveta vangi sattuda ei tahtnud. Kindlasti mitte... Kell oli kuus hommikul, kui ta lõpetas. Ah jaa, auto! Lisaks absoluutselt kõigi asjade spetsiifilise puhastuse ning „armupesu“-linade põletamisele küüris neiu ka oma auto kõik istmed puhtaks, olles ise väga meeleheitel. Alles nüüd hakkas talle tehtu kohale jõudma. Tema sisemus kisti koost, ta karjatas...kõva röögatus vallandus blondi modelli kõrist...

Samal päeval kooli minnes ei rääkinud värske mõrvar juhtunust kellelegi. Küsimustele tema väsinud ja kurva oleku ning kahvatu näo ja sinise silma kohta poetas neiu, et läsk oma mehest lahku. Tapatööd ta ei maininud ega andnud sellest mõista poole sõnagagi.

Iga päev tundus nüüd Sveta jaoks kui uus väljakutse ja mõistatus: kas kadunut on juba hakatud otsima? Mis minust saab? Milline on tulevik? Kuidas edasi elada? ... Seda kõike päädis meeletu valu, meeletu!!! Ta hakkas end taas lõikuma, kuid see ei aidanud enam nii, nagu varem. Miski polnud enam ammugi endine. Sveta tundis oma ihul veel praegugi tapetud abikaasa puudutusi, kuulis hingamist, mis nüüd oli muutunud surmakorinaks ning puudutused vereplekkideks naise hingel ja kehal.

Möödusid päevad, nädalad, isegi kuud. Ta olli müünud oma abielumaja, kolinud üürikorterisse ning harjus juba valuga. Ta oli muutunud vaimseks invaliidiks. Seda leevendas veidi ehk uus sõprus temavanuse neiuga, keda ta õppis usaldama. Svetlana ei võtnud inimesi kergelt omaks, tema parimaks sõbraks oli väga raske saada. Hoolimata suhteliselt paljudest sõpradest ei olnud tal nende hulgas südamesõpru. Olid vaid inimesed, kel ta vahel külas niisama juttu puhumas ning pidutsemas käis. Selle neiuga, kelle nimi oli Maritte, tutvus Sveta ühel peol, kus ta meelt lahutas. See polnud lesbitutvus, nagu paljud säärases olukorras arvavad. Neist said küllalt lähedased sõbrannad, isegi parimad. Maritte oligi esimene inimene, kellele Sveta oma kohutavat lahkuminekulugu jutustas ning viimane lubas selle hauda kaasa viia. Svetlana oli leidnud Maritte näol usaldusisiku. Nad usaldasid teineteisele saladusi, nad pidutsesid, käisid teineteisel külas... Marittel oli aga üks pahe: narkomaania ning samuti oli tal kalduvus juua. Ka Sveta läks sellega kaasa. Ta proovis extasy't, marihuaanat, süstis amfetamiini ning isegi suitsetas kanepit. Sõbrannade peod päädisid rohke alkoholiga. Koju minnes olid nad peaaegu koomani täis. Nii tehti igal nädalavahetusel.

Ometi ei saanud Svetast õnneks päris narkomaani, kuna ta ei tarbinud üht meelemürki korduvalt. Ainult joomine ja rohke-rohke suitsetamine oli tema pahedest. Ta sõi väga vähe ning muutus kõhnaks ja kahvatuks.

Kevadel jäi Svetlana matemaatikas suvetööle, kuna ei saanud isiklike probleemide ning pideva pidutsemise ja maseka tõttu oma asju vajalikul määral sooritatud. Tema murest murtud tädi suunas ta Tartusse haiglasse, kus raviti tema sõltuvusprobleemi ning masekat.

Ometi sai Svetlana kõik oma asjad sügiseks tehtud ning elu läks veidi normaalsemalt edasi. Suitsetamisest ta siiski loobuda ei suutnud. Ta tossutas ikka veel meeletult, vahel, raskematel päevadel isegi neli pakki päevas. Ka eneselõikumine polnud võõras. Samas astus ta tagasi tantsutrenni ning sai oma õppimised korda.

Novembris juhtus midagi kohutavat. Tema parim sõbranna Maritte suri, narko üledoosi

tagajärjel. Svetlanasse tungis taas tühjus, midagi sarnast nagu oma perekonna kaotamisel... Ta oli masenduses. Lisaks pettis teda tema teine sõbranna, õigemini ajas tema ema teda Svetaga tülli.

4. detsembril 2010 kasvasid v-o esimest korda Svetal asjad üle pea ning ta tegi midagi tavainimese mõistes hullu – enesetapukatse. Ta neelas purgitäie unerohutablette alla... Hetke ajel. Masendusudu muutus nüüd lausa pimeduseks. Ta ei näinud enam, mida ta teb ega tundnud oma mõtteid ega ennastki. Viimasel hetkel ennekokkukukkumist, justkui saatuse tahtel, jooksis ta vetsu ning surus näpud kurku. Edasi ta lihtsalt nuttis pikka aega, lahinal, peatamatult, siis läks kahvatuna ning halvas olekus kooli. Klassijuhataja küsis, mis lahti. Ta tunnistas oma suitsiidikatse üles. Õps oli bäga ehmunud ning muutus emotsionaalseks, nagu ta tavaliselt on.

Nagu sellest veel vähe oleks. Jaanuaris, olles ühel (alkoholita) peol, lõikas üks purjus chikk Svetlanal katkise pudeliklaasiga näo katki. Svetlana muidugi andis neiule ka korraliku keretäie...Kuid suurest armist see ei päästnud. Emotsioone pole muidugi vaja enam kirjeldada. Kuigi see ei võrdunud Sveta jaoks senise läbielatuga, oli see siiski „kirsiks marjal“. Ta pidi nüüd oma nägu varjama ning operatsioonile minema. Paari kuu pärast see toimuski...Sveta säästudest muidugi, kuna ta ise ei teeninud ning elas üürikorteris.

19. juunil toimus Svetlana 12. klassi lõpuaktus. Ta lõpetas keska hoolimata raskustest võrdlemisi edukalt. Tal oli seljas punane kleit, endiselt megapaksud juuksed lokitatult lahti...imeilus naine, nii suure varjatud elukogemusega!Lilledeviimise ajal nägi Sveta rahvamassi seas kedagi uskumatut: tema oma ISA!!! Neiu oli jahmunud, üllatunud...tema oma isa, kes teda oli paari aasta eest ära põlanud. Nad said lähedasemateks kui iial enne ning nautisid koos algavat kuuma suve, mis oli justkui mälestuseks niivõrd saatuslikule elule nagu Svetlana Sergejevnal oli.



Mis Svetlanast edasi sai? Ta ei läinud kohe plaanitud vene-slaavi filoloogiat edasi õppima, vaid tegeles oma suure kire – modellindusega. Aasta-paari pärast saab ehk temastki tudeng. Elukogenumaist elukogenum...

Lugu (1.osa)

17-aastane Svetlana Sergejevna oli pärit heast perekonnast. Tema isa, Valeri Sergejev oli ringkonnaprokurör, ema, Jelena Sergejevna, advokaat. Peres täitsid kohta ka õde,tumedajuukseline Jekaterina Sergejevna, 22-aastane matemaatikatudeng, ning vend, 12. klassi õpilane.
 Perekond elas ilusas paigas Viljandis. Nende pooleldi iseehitet majas oli 10 tuba, lisaks mullivann ning maja taga bassein. Ilusat elamist valvas suur hundikoer. Koduloomadena peeti ka pekingi paleekoera, akvaariumi, mis ilutses mere allveeefektina elutoas ning kaunist valget kiisut.
 Viiekesi käidi sageli ühisreisidel: lisaks baltimaadele Costa del Sollis, Egiptuses, Inglismaal, USA-s, Prantsusmaal, Austraalias, Brasiilias, Türgis... Raske on pakkuda maid, mida nad poleks külastanud.
 Sergejevid tegelesid ka heategevusega. Aidati kodututel pinnast alla saada, annetati lastekodudele, haiglatele, vanuritele... Andmisrõõm tegi nad tõsiselt õnnelikuks.
 Svetlana Sergejevna oli  - nagu eespool mainitud - pere noorim laps. Teda ehitsid haruldaselt ilusad pikad blondid kiharad, pikk kasv ja sihvakas keha. Tüdruk tegeles ka modellindusega. Juba 13-aastaselt võeti ta vastu agentuuri MJ Models. Ta oli käinud ka välismaal seoses oma hobiga: Jaapanis, Pariisis, Milanos ja New Yorgis. Teda kadestati nii tema välimuse kui elu pärast. Sageli ka tema üliheast suhtest emaga, kes oli peaaegu tema identne koopia: sama kaunis hele juus, pruunid silmad, näojooned, kehaehitus...Svetlana ja tema emme olid nagu parimad sõbrannad. Neid oldi isegi õdedeks peetud, eriti, kui nad koos mõnel peol käisid. Üksi isane ei suutnud neid mitte tantsima kutsuda.
Svetlana käis prantsuse keele kursustel, seega oskas ta lisaks oma emakeeltele (vene-ja eesti) ja inglise keelele ka peaaegu suhtlustasemel prantsuse keelt. Samuti ei olnud talle võõras joonistamine, millega ta juba lasteaias positiivselt üllatas
Tüdruku suurimatest kirgesest oli tantsimine, millega ta tegeles juba varasest lapsepõlvest saadik. Alustatud sai iluvõimlemisega, hiljem lisandusid-asendusid ballett ning kooli tantsustuudios esinemine.
Svetlana elu põhimõtteid oli: "Tee palju, palju head, ole sõbralik, kuid ära iial lase endale liiga teha. Kaitse end küünte ja hammastega, kui vaja!" Jah, ega neiule ilmaasjata olnud kirjutet iseloomustus orkutis: "Karmi käpaga vene naine!" Ta kasutas tõesti sageli käte-küüntejõudu, eriti lapsepõlves. Keegi ei julenud teda puudutada ega talle halvasti öelda.
 Kuna öeldakse, et elus tuleb kõige eest maksta, siis pidi ka Sergejevite pere noorim tütar seda tegema. Ta pidi oma pooltäiusliku elamise eest maksma kõrgemat hinda kui arvatagi oskas...

10. klassi kevad. Svetlana oli koolis, parajasti ukse taga, korrates inglise keele kodulugemise vastamiseks...kui järku laulis tema mobla, andes märku saabuvast kõnest isalt. "Svetlana, kas Sa oled koolis? Ma pean Sulle uudist teadama...Su ema ja õde sõitsid koos autoga...juhtus õnnetus...plahvatus...nad said silmapilkselt surma..." Svetlana ei kuulanud edasi, vaid karjatas. Pikalt. Tema süda kisti otsekui elektritraatide vahele ja pigistati. Sellega koos kogu tema keha. Kõik ümbritsev muutus tülpinud värdjalikuks monstrumruumiks, mis haaras endasse... 2 lähedasimat inimest olid lahkunud. Igaveseks. Nad võtsid kaasa tüki Svetlanast. Auk, mis tükist jäi, laskis enda sisse katastroofset, apokalüptilist hoovust...

Nii-nii!

Kirjutan siis jälle pisut:P

Olen nüüd juba teise ülikoolinädala seljataha jätnud, kuulanud esimesi loenguid ja saanud kodutööde tähtajadki. Üks kodutöödest on lapse vaatlus: on vaja jälgida tunni jooksul 1-6a põnni ning tema käitumist protokollida. Hea, et mul on tädipojapoeg, kes mahub just sellesse vanusevahemikku...iseasi, kui palju ma teda VÄLISELT vaadelda saan:D
Eile toimus ligi 4-tunnine loeng! Huhh, kujutasin ette, et see saab peadrusuv olema, ostsin isegi paki pähkleid, šoksi ja porgandeid... Aga kahtlen, kas ilma nendeta oleks leong igavam olnud, kuna tegime Mariiga pmt terve loengu aja dšjõuki:D Vihjed: vanakooli sõbraraamat, Marii ja mu tädi ankeet seal, mida pisut täiustasime + keelatud lehekülg(xd)... Naersime nii, et paar eesistujat, kui mitte enam, heitsid meie poole suhteliselt ühemõttelise pilgu:P
Pärast loengut helistasin oma tädile, et küsida, kas võin tema poole pesema minna...heeheeee, nii armsalt halenaljakas on säherdust palvet esitada:D:D Ühikas polnud nimelt sooja vett... vähe sellest, kas üks stepsel on omadega kööga! Olen sunnitud kasutama juba eosostetud 5-meetrist pikendusjuhet, arvuti jaoks:P
Lisaks puudub mu uues elupaigas kodutunne...mis teha! Kodutunne on miski, mdia ei hooma, kuid mis on tuntav kui hea vaim. Tuleb meelde üks möödunud sajandi maal: "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, hubaseks?" Minu korrusel elavad pmt kõik venelased, olen vist ainuke maarjamaalane siin:P Aga on sõbralik õhkkond, rahumeelne ja öörahu armastav, mis on suur pluss, vastupidine sahinatele, mdia olen ühikaelust kuulnud. Aa, toakaaslast mul veel pole, saan ta alles oktoobris:P Hm, ehk saavad meist isegi sõbrad:=)


Aga esimene pidu ei jäänud mul siiski olemata:P Sissekolimispäeval, 25. augustil, keerutasin meeli-jalgu paljukiidetud klubis Atlantis. Pean ütlema, et mul on veel ikka õppida; klubis olid 2 isast, kes hakkasid mulle ja mu klubikaaslasele jooke välja tegema, eriti hot shotte... Jäin pääris purju:S Üks, vanem neis,t 12a lapse isa, tõstis mind nii lavale kui lauale tantsima...mina muidugi nautisin ja tundsin end vabalt. Pärast tahtsid mehed, et nende poole kõmbiksime, edasi pidutsema...?! Kerli oli põhiline, kes nendega jageles ja üritas selgeks teha, et raha eest (nad pidid küllaltki rikkad olema) nad ikka kõike ei saa. Kulus tükk aega, enne kui lõpuks tulema saime, kuid too vanem mees kõmpis meil ikka järel, küsis mu nr-tki, mida mina kahjuks andsin... Järgmisel päeval proovis sama papakene minuga kontakti saada, kuid ma ei soovinud rääkida, vajutasin kinni. Ma tõesti ei soovi hakata kellegi, veel vähem teismelise võõrasemaks ning enam mind nii eakad mehed ka ei tõmba. Vot nii. Rohkem ta helistanud pole...ilmselt sai aru mu tema jaoks ehk jääkiningannalikust hoiakust:D

2. septembril toimus Tartu Ülikooli rebaste pidu. Oli argipäeva kohta ülimalt palju rahvast (tudengeid polegi ju vähe!). Valiti muuhulgas parim tantsija, kelleks minu hämmastuseks ei saanudki Marii:(
Klubi võrdlemisi pehmel diivanil harjutasid justkui viisakamat sorti pornofilmi või striptiisietenduse jaoks kaks noort inimest...hõõrusid-nühkisid-suudlesid...hmm, WC-s võiksid ka mõnusat mööblit ollaXD Kuid omapärane oli siiski see vaatepilt, midagi teistsugust.

Jõudu!

Kolimine...

Täna on mul viimane sulnis suvepäev kodus. Ümberelamaasumine on ikka tülikam kui arvasin, eriti, kui minna mitmeks kuuks järjest... Terve diivan on kõrgest riidevirnast lausa lookas, mu voodil on muud asjad... Hea, et ma ikka bussiga ei lähe, vaid autoga! Tundub, et see oleks suhteliselt võimatuks osutunud:D


Taas kord on üks imeilus aastaaeg sulgenud enda järel mälestusigavikuukse. Suvest saab taaskordne kogumisalbumi materjal, mille järgi võib vaid tulevat samastada/millega võrrelda...


Muuseas täna algas SL Õhtulehe finaalhääletus;) Hoian aga pöidlaid-varbaid, et Kersti ikka tuleks võitjaks!

Lugejad, palun kiigake ja HÄÄLETAGE!:)))

http://suvetydruk.ohtuleht.ee/(X(1)S(b0bxthz5rnca4knt3ahlekiv))/ViewContestAccount.aspx?ApplicationContestID=88&ContestAccountWorkID=10157

Järelkaja

Pole ammu kirjutanud, kuna hoost ja innust on vajaka jäänud. Eks ma siis jutusta takkajärele;)

15. augustil leidis aset igatsetut kostilkäik Nava külas elava täditütre juurde. Taas kord, juba 4. aastat tuli sammuda seda agrihõngulist kruusateeperve, ümbritset väikeste talumajakeste ning puhta loodusega. Ühes kohas, kus teeääres asetses jraavike ning paar noort puudki pikutas teeäärs, tundsin kerget lapseliku ärevuse ja peitusemänguhimu segu. Äge oleks, kui võiks olla maal, keset loodust, justkui maailmast äralõigatud...tundes vabadust...ooh, maainimesed on vist tõesti rahuhingelisemad kui linlased;D
 Jõudnud täditütre uksetaha, sain aru, et tal on veel väga kiire, küllaltki tihe nädal, mitme projekti tähe all. Andsin külakosti kah, päevalilleseemnesegu, paki sarapuupähkleid, šoksitahvli ja Jossule üllatusmuna. Viimase kohta niipalju, et minu suureks esmaavastuseks ja imestuseks leidus magusas ovaalis vaid üks KLEEPS! Olnuks mina laps, pettunuks ma tõenäoliselt väga, olles eeldanud ikka midagi "toekamat". Aga Jossu näis plastikümbrisestki lõbu tundvat, seades neid oma suurtele varvastele. Oh neid lapseea rõõme!
 Aitasin täditütart kiires majapidamises, koorides õunu, küürides nõusid (õues;)) ja tehes muudki maaplikalikku;).
 Nägin ka 10aastast Liisut, nagu igal aastal. Ka minust sai justkui selle armsa lapse vanune tüdruk, hüpates heintesse, ronides postidel ja tehes lakka "linnupesi":D Käisime paadiga sõitmas ning hüppasin Liisu eeskujul riietega vette. Ülim metsikus ja vabadus! Sõudsime mööda Pikkjärve selle teise otsa, liivarannale, kus lasin Liisul end "matta"XD . Nautisin veel kord ujumisrõõme. Tagasisõites hakkas mul niivõrd külm...kahetsesin, et mõnd sari või tekki kaasa ei varunud. Õnneks lõpes kõik õnnelikult ning jõudsime, vältides Liisu kardetud luiki, tagasi kodukaldale.
 Mu täditütar näib teadvat ikka päris palju keemiast. Nimelt mainis ta, et kasutab ainult sellist šampooni, mis ei sisalda soodiumlaurüülsulfaati, mida "odavad šampoonid" sisaldama pidid. Tema teebki kõiksugu asju ise: keedab seepi, vormib põlvel savipotte, on värvinud kohupiimaga seina, peseb roosiveega nägu...Soolahambapasta oli minu jaoks hoopis omaette klass: soolaterad krõbisemas, vahust ei jälgegi... Oeh, ökoelu on suisa paeluv, kuid poehambapastast ma iial ei loobuks. Ühe asja aga olen pannud kõrvataha, nimelt viinamarjaseemneõli, naturaalne ökotoode, mida tarvitatakse näovee asemel. Ah jaa - nägin ju ka pere lüpsikitse nimega Vaaru. Söötsin teda, tegin ka pilte, millest nii mõnigi ajas suu kõrvuni:D:D Kui õues oleks olnud teler, millest oleks näidatud saadet temataolise loooma tapmisest, oleksin nutma puhkenud. Kitse soojad silmad, leebe ja ülimalt rahumeelne hoiak - no mis nülimisest siin rääkida!!!
  Eriline avastus oli rohu seest vigastatud linnupoja leidmine. Vaesekese tiivake veritses ja süda lausa värises hirmust:( Hoidsin teda peos, tahtisn ta loomakliinikusse viia, kuid kahjuks oli see juba kinni. Hiljem tegime talle aseme lauta, kindlasse kohta koos sepikuviilu ning veega ning lasime tal kosuda. Hiljem olevat ta sealt välja lennanud. Mingu tal hästi!
  Oma üllatuseks veetsin öö lakas! Meenutades 4 aasta taguseid seike hirme/seike seoses sellega, oli see suisa julgustükk! Seoses sellega tuleb meelde samapäevane elamus, mil pugesin, pererahva teadmisel minu järveleminekust,lakka puhkama. Tukkusin seal pisut ning kui ärkasin, tundsin muigelsui, nagu poleks mind olemaski. Viibides kusagil maailmaserval, rahva teadvusest väljas...määramatuses...Oijah, üksiolemises on võlusid...
  16. augustil pidin juba Tartu minema, Marii onu korterisse õhtul pidutsema, kuid sain temalt SMS-i, et ei saagi, kuna kortas on külalised. Otsustasin siiski minna, ööbida 24/7 lahtiolevas Statoilis, kuid mõtlesin ümber. Magasin järjekordse ööune nostalgilises lakas. Seekord külalise seltsis. Tegin parajasti trenni (jalgrattasõit ja kõhulihased), kuulates MP3-e, kui kuulsin naisterahva meeleheitlikku poolsosinat: "Palun lõpeta ära!!!" Võpatasin, küsisin, milles asi. Sain teada (kui ikka õigesti kuulsin), et põrand vibreerib:D:D:D Puupõrand! Jäi selgusetuks, kuidas see võimalik saab olla, kuid rohkem ma sel ööl liigutada ei julgenud.
  17. augusti hommikul kl 6 paiku seadsin sammud Lepiku peatuse poole, et sõita Tartu bussijaama, kus sain Mariiga kokku, et koos Tallinna minna. Pikemalt ei seleta siinkohal, miks ja kuhu, kuid võtan selle käigu kokku lausega: kõik läheb ilmselt nii, nagu minema peab, kergendust toob teadmine, et on asju, mis lihtsalt pole enda teha.
Ainus positiivsem kogemus oli, et sain mitu uut hilpu: teksamotiiviga retuusid, 3 T-särki-pluusi ning Mariiga vastastikku ostsime sõpruse märgiks kassikujulise kaunistusega sõrmuse, säravad kui teemantid:) Tegime ka pilte, sõrmused sõrmes. Samuti proovisime erinevaid öösärke ning pildistasime riietuskabiinis. Mina avastasin eriti mugavad olevat ühed ööriide alt läbikumavad kõrgevärvlilised alukad:D
  Õhtul jõudsin koju natuke enne südaööd. Jalutasin, kerge kõhedus hinges, koju.
 

Suvi, suvi, Sa viibi veel!

Täna tulin Tartu-tripilt, kus olin alates kolmapäevast. Kohtusin ka Einastote perega, vestlesime-jalutasime suvises augustipärastlõunas, hiljem einestasime kohvikus. Tegime mitu-mitu pilti ning olime (selle jaoks) ilusad;D Mul juhtus telefoniga jama: puutetundlikud klahvid lakkasid töötamast, nii et ma ei saanud isegi sõnumit vastu võtta ega helistada:S Kahtlustan, et asi oli mobla liiglähedal hoidmises oma kehale...aga pole kindel:/ Igatahes andis Pets mulle asendusmobla, küll vanema mudeli, kuid siiski olulise sidevahendi. Aga oma mobiili tahan ma ikka tagasi:( Mulle meeldib küll uunikum, kuid seda vaid juhul, kui see pole sundkorras.
 Õhtul suundusime Gerdaga (minu pisut koperdavate jalgadega) CT-sse. Algul plaanisime mujale, kuid ei jõudnud, kuna kell lähenes ootamatult tasulisele osale ehk peale 00.00-i. Kuna klubis, olgugi, et minu jaoks veidi nostalgilises, polnud mu jaoks suuremat teha, viibisime seal vaid pool tundi! Muide, ma olen ilmselt tõesti muutunud, võrreldes 3 aastaga. Nimelt esitasin turvamehele oma ID-kaardi, millel oli 3 a vana pilt minust. Olin seal nagu tõeline (pensionäriohtu) raamatukogutädi: kahvatumat jumet "kaunistamas" vanad prillid ning nägu raamimas pailapselik tukk:D Turvamees vaatas korduvalt vaheldumisi mu pilti ja reaalset mind ja küsis, kas mul pole lisadokumenti kaasas. Siiski lasti mind sisse:D
 Öösel nägin naljakas-jubedat und: Gerda lõikus kääridega mu teksaseid, üritades neid "moodsamaks" teha. Mina, olles ülimalt solvunud, asusin karistuseks lõhkuma sõbranna uut pluusi:D Nii mitu korda kangastus see uni mu silme ees, üsnagi reaalselt...;P Aga kes ütleks, et ma ka päriselt sel puhul nii ei käituks?!;P
 Järgmisel õhtul võtsime peole kolmandaks ka Marii. Tegime end korda, lisaks veel mõned pildid ja kokteili sidrunhappega, mida ma kartsin, et see suretab mu hambad...:D:D
  Algul veetsime aega Püssirohukeldis. Lootsin saada härja selga, kuid paraku jäin hiljaks:( Kahju, sest v-b oleks hea pildi saanud:D Mängis ansambel, mille nime ma ei uurinud. Lõhkusime kogemata õllekannu ära, turvamees nõudis, et selle kinni maksaksime. Otsisime kellegi, kes sade meie eest teeks. Tolleks "õnnelikuks" osutus noor onkel, kes minuga tantsis:P:D Mis oleks naised ilma meesteta...;);D
 Tänaval tutvusime paari kutiga, kes viisid meid autosõidule ning astusid ka meie poole. Sõitsime vee äärde, meie Gerdaga ujusime tähistaevalaotuse all, mina esimest korda...lihtne, kuid samas kordumatu elamus!
Hiljem käisin veel mina üksi nendega linna peal sõitu tegemas ning siis pikutasime viiekesi ühes voodis:D:D Aa, nad käisid keset ööd meile jätti ostmasXD Muide, olin pisut purjakil, ei tohiks küll, kuid no juhtus siiski:!
Hommikul oli üks kuttidest nii unine (teine sõitis Mariiga ära), et ma pidin teda jalust sikutama, no on's see tõesti meheuni?!:D Nagu kunagine reklaam: "Ei taha tööle minna?" Ta jäi veel taburetileg tuttu, köögis, kukkus "kolksti!" ümber. Hommikul, olles tööle ammu hilinenud, ei mäletanudki ta vist suurt juhtunust!:D
 Täna pidin 12.40-ks olema noortenõustaja juures, Viljandi Haiglas. Tunnistan, et see ei andnud mulle midagi juurde, kui siis niipalju, et nägin reaalselt günekoloogilise läbivaatuse tooli:D Õnneks mind ei saadetud sinna... Ei arst ega mina saanud aru, miks ma üldse seal olen, kuna mul lihtsalt ei olnud kripeldavaid küsimusi: tean ju enamasti kõike nii kaitsevahenditest kui seksuaalelust.
 Täna magasin õhtupoole vist 3 tundi, ned on need peotagajärjed!;)

Head ööd!
 


 

Käidud!

Ongi taas kordne suvetuur seljataga. Reedel võtsin rannas päikest ja sain Kessuga kokku, kõndisime tema poole. Seal pugisin krõpsu..ooh, no mind küll!:D:D Õhtul suundusime peole, Bravosse. Tantsisin ja higistasin. Cool D oli külalisena laval, mina ja mõned tüdrukud veel käisid kõrgemal jalga keerutamas. Üks intsident oli ka: üks neiu kukkus nii õnnetult, et oli verine, jube ja harjumatu vaatepilt... Õnneks sai ta omil jalul välja.
Laupäeval plaanisin päevitada, kuid päike mängis mäkra. Tuli mõte minna veeparki sulistama...kaalusin, kas minna või mitte...siiski otsustasin meelt lahutada. Ma ei pidanud kahetsema! Olin juba unustanud, kui nostalgilisse ja pehmesse meeleollu see paik mind viib:)))
Lõbustused jätkusid Tivoliga  - sai end palju väntsutet: pea alaspidi, kukerpallid, õõnepuurivad ringlused... Kael ja käed jäid suisa valusaks, lisaks kurk suurest kiljumisest.
Ööbisin onutütre pool. Olin kella neljani üleval, jälgisin DVD pealt õudukat "Mägedel on silmad". Vot sellele pole küll vist verisuse poolest konkurenti, tõsiselt! Mulle meeldis, just nagu üks õige horror olema peab. Psüühikahäireid ei tekkinud ja öösel kisendama ei kukkunud.
Ma olen ikka paras tuulepea: pidin eile ootama Kessut Tammsaare peatuses, et ta mulle mu topi ja dressika tooks. Kuna korrusmajadele oli vastav nimi, oletasin, vaatamata silti, et ka sealne bussipeatus on Tammsaare! Nii väsitasingi inimest, häbi mulle!:d

Muide, minu tädi jõudis reedel USA-st tagasi! Nii aeglaselt, kuid samas nii kiiresti on see kuu aega möödunud. Aga eks elu lähebki kiiresti, isegi siis, kui see alati nii ei tundu...;)

Pean uskumatusega tõdema, et augusti keskpaik läheneb...see tähendab vaid mõnede sammude kaugusel olemist oma uuest elust... No niii uskumatu ikka! Kõige enam kardan ühikaelu juures tudengielu, just õppimist: neid loenguid, sammupidamist, kursusetöid.. lisaks ka toakaaslast loodan, et hakkan temaga ikka läbi käima...ooooh!!.milline see elu küll olema saab... aga samas - kui teised on toime tulnud, miks siis mina ei peaks tulema?:D Saatus ikka juhib elu;)
Homme lähen  suvepealinna, juhuuu! Esimese öö veedan praeguste plaanide kohaselt onutütre pool, laupäeval aga pidutsen, tänaostetud ja kauavalitud punaste lakk-kingadega;))) Näis, kas öömaja siis ongi vaja;D Ojheah, tahaks veel võimalikult palju pruunimaks saada, näis, kas õnnestub... Oh, päiksekene, Sa viibi veel!!!

P.S. No kes minus ometi tahtejõudu kasvataks, et peab tegema rohkem trenni ja loobuma liigsöömisest??! No tõesõna, nagu õgard olen viimasel ajal:D:S
Okei, ma ei vingu, hakkan hoopis pihta:)))(Y)

Mul on igatsus. Igatsus oma tädi järele...no ei jõua oodata päevi, mil ta USA-st naaseb. Tahaks juba muljeid kuulda, talle oma suvest pajatada... August tähendab sooja suve lõppu, kuid millegi sama sooja algust!
Tiina võiks ka kodumaad külastada, ta pidi augusti lõpus tulema, aga... Oujeah, lähedasid inimese don ikka niiiii olulised!!!
Täna pidin Jassule külla minema, Paide, kuid selgus, et kokkulepitud bussi täna ei sõidagi! Järelikult peab edasi lükkama... Hee, juba üle aasta on meie tutvumisest, kuid kohtunud pole kunagi...we walk on by...
Ma mõtlen juba mitmendat päeva oma usulistele tõekspidamistele ning järeldanud, et saatusesse usun ma nagu enam kui palvetesse. Inimene võib loota, kuid lõpuks läheb ikka kõik nii, nagu saatus määrab ning inimene kas lepib sellega ajapikku või mõistab kohe, et nii ongi parim. Räägin omist kogemusist.
Veel: ma pean end käsile võtma...no täna saavutasin ka midagi: ei närinud enam nii palju röstileiba-saia;) Aga see-eest paar jätti + 1 šoks!!:S Oh, my body... nojah, elu on vaja nautida ning seda saab teha nt süües. Pean aga alternatiivid leidma... Kas või kummi närima;D;D

Päikene paistab ja...meel on rõõ-õõõmus:D

Täna sai üle pika aja taas päevitatud! Nii ilus päikseline selge ilmake siin kodulinnas. Lausa lust kohe:)) Võtsin päieksevanni mitu tundi, aga koju minnes vaatasin pettunult kintse - :(( miks pole muutust?? Aga mul ongi nii, et säärtele hakkab enam kui ülemisele jalaosale.
Puuviljad on asendamatud! Tõsiselt. Kui poes vastava leti juures seisin, tundsin, et tahaks neid kõiki!!! Mmmmm!! Lisaks oli nii ka jäätisega:D Ostsin siiski hapusid ploome ja paar õuna. Sellega seoses tuleb meelde üks unenägu, milles nägin endal olevat terve suur kommilett, see kust saab ise paberkotti kühveldada. Aga päriselus ma siiski sellist ei sooviks, kuna...mis mu figuurist siis saaks...on küsitav;))

Head und ja magusaid-päikeselisi unenägusid!

Uimane..

Täna olin terve päeva kuidagi uimane, loid. No ei viitsinud isegi linna ja tagasi kõndida! Juhtub, juhtub, nagu öeldakse.
Lugesin, kõhuli, nagu see mul kombeks on, mõned leheküljed raamatust "Läbi raskuste ilu poole". Heh, nagu kooliraamatut: kirjutasin tähtsamad nimed üles, et nende kohta hiljem netist uurida.
Mis netti puutub, siis arvasin, et ma olen arvuti taga istumisest mitmeks päevaks tüdinud (kuigi ma pole tglt arvutihaige), kuid - võta näpust; Internet on avatud maailm... aga sedagi mõistlikkuse piires;)
Sõin täna herneid ja mustikaid!! Mm, esimesed olid eriti head, ikka aia-mitte põlluherned: palju magusamad ja suuuuuuremad! Vot. Oijah, mõtlen ikka, et peaks Triiki veel kord külastama selle suve jooksul...noniiiiii armas koht, ehk on herneidki veel pisut alles...siis saaks taas pugida ja paksuks minna:D:D Aga enim igatsen ma rattaga läbi sooja suvetuule vuhisemist, nagu eelmine kord, Väike-Maarjasse ja tagasi. Hmm, ehk kohtab noid "külaparmegi" seal, saab taas dšjõuki teha ja nende ebaintelligentset, kuid samas naljakat juttu kuulata...;)

Suvi, kesta veeeeel....

Suvi...loodus ja suvi...

Liivaterakesed krabisemas jalge all, pehmendet poolleige vee värskendavast mõjust ning jalgapaitavaist laineist...Jahutav suvetuuleke on justkui puhur, mis viib argimõtted peast... Päike sillerdavas taevas, saades helki juurde laste kilkeist. Kummaliselt lihtsalt kättesaadav vabadus, tasuta vabadus, mille leiab oma kodu lähedusest loodusest!
Huvitav, miks ma varem selle peale ei tulnud, et kummipaadiga aerutamaminemiseks ei pea sugugi läbi linna rassima, vaid saab ka palju lühemat teed pidi!:D Hmm, jajah, head asjad ja ideed on sageli väärtuslikumad alles pärast kogemusi;)
Muide, mina avastasin juba nädalaid tagasi enda jaoks looduses jalutamise. Ilma kõrvamussita, kuulates suvise looduse lihtsaid hääli! Jaa, soojal suveõhtul roheluses patseerimine on üks mõnusamaid tegevusi, mida olen kunagi leidnud!

;)