Mehed,  need mehed....

Ma tavaliselt inimesi ei kiru tagaselja, aga nüüd on selleks küll põhjust, kuna asi puudutab üht mu lemmiksõpra, õigemini tema südant. Nimelt, üks mees, hevimees Pärnu linnast arvas, et teda võib pidada mänguasjaks, marionetiks, keda lükata-tõmmata oma tahtmiste järgi. Tegelikkus on aga see, et too mees, kui teda siis nii saab nimetada, on seaduslikult abielus, kahe lapse isa, ja pidas samal ajal süüdimatult naist, kes ei oodanud temalt vaid muud kui armastust, hoidmist, tõelist kooselu. Kuid ta pidi pettuma...ja nüüd on ta süda purunenud...ja kõik selle li..mehelikkuse tõttu! Tasuks meenutada laulukest: si-si-siiisiiisitapead on need mehed, ja seda tollele mehele kah laulda!!


Küüvits on selle mehe nimi, et te teaksite!

Unenäod

Kirjutan oma tänase öö meeldejäänud unenäokirjeldused siia, sest neis oli mu jaoks mingi eriline olemus.


1. Sõitsin videvikutunnil ilma katuseta (?) bussis, mul oli ammu-mujalaugustet pilet. Lootsin, et kontrolli ei tule, aga tuli ometigi... Veel viivukese nägin tagaukse avaust... Surusin end läbi, mis alles mitme katse järel õnnestus. Mu kodinad ei mahtunudki läbi. Koolilapse pilkav-tunnustav naeratus...Justnagu raamatuseiklus, mis liigub pingestatult edasi, kuid peagi oma pinevuse kaotab.

2. Sõites linnaliinibussiga mööda kõrgeist puhmas puudest, mis kirgastusid laternatuledes hämaruses veelgi... Teel kusagile paljukäidud paika, sisemuses minnalaskev, vabalt lainetav pinevus. Ajatelgede segu...

3. Maarja ja mina - kõrgete majade sopilistes välikäikudes ekslemas. Oli seal ohtlik? Kummalgi meist kadusid asjad...Kuid just Maarjal oli hirmus rutt tollest (ohurikkast?) kohast lahkumisega, kiigates areldi aknaist piidlevate silmapaaride poole.

4. Ujusin Viljandi järves. Sealsamas ka tumedapäine vanem naine, kel pead millegipärast silitasin. Ja päike lõõmas, kirgastades omi ja võõraid mälestusi nende nostalgilisimas ning salapäraseimas valguses. Ei segavaid mõttelõngu, ei nukrust, ei tundeid. Lihtsalt vabalttriiviv rahu.

5. Kuhu meil rutt, minul, Kaljul ja Ulvel ning emal? Auto pooleldi vuhisedes Märja suunas, mis osaliselt meenutas mu ema töökoha nii palju sammutud õue... Oh õnnetust! Tädi murdis jalaluu millegi rattakujulise esemega (kust see sinna veel tekkis?) vuhisedes. Jalg punnitamas paistetusest, tädimehe rutt ja ema paanika... Tädi viidi kuhugi ära, meie emaga jäime lihtsalt Märja õue ootama... Või oli see ikka Märja õu? Pigem kohati ema töökoha õunapuu alune, mis lausa kutsus turnima ladvani ning liikuma ajas kümme aastat tagasi, mil olin sama inimene, kuid laps, 25. mail, just nagu praegu. Ja sinitaeva silm ikka lõõmas, oma hellas palavuses.

Jõuluaeg

Sai siis 23. dets mindud traditsiooniliselt minu tädi juurde jõule veetma. Peale minu, mu tädi, ema ja tädimehe vedas end kohale ka tädipoeg. Algul ulatasime üksteisele pakid kätte, siis sõime jõulupraadi ning vaatasime filme. "Üksinda kodus" on üks totramaid filme oma loogikavaese sisu poolest, kuid see-eest saab nalja alati küllaga.
Mina klõpsisin seltskonna fotograafi kombel ohtralt pilte, millest valitud siin ka avaldan.

 Ema mulle kinki kätte andmas

 Ema leiab pakist minu kingituse talle.

 Tädi hakkab parajasti mulloe kingipakikest andma - selleks on Moreno klaasehe

 Ulve reaktsioon, nähes minu kinki talle

 Ulve ei saanud kohe aru, misasi see on.

 San Marino mäekristall - tädi kingitus minu emale

 Kuusepuu, oh kuusepuu...

 Minu tädipoeg. Ta, vaeseke, oli jooksnud õlaga vastu uksepiita, nii et pidi minema traumapunkti, ja tulemus on selline. Aga kingid sai ta ikka:)

 Üks vahva pildikene minu vanamemmest:)

 Vanaema kootud kindad mulle

 Mina naeratamas, sest kõik oli nii ilus. Perekonna keskel on jõulud parimad.

 Peremees ja perenaine - armas paarikene

 Jõulusöök

 Tädi juba pisut vässu

Tädi küüsi lakkimas, kuigi ta lakkis vaid ühe küüne.

Näitus ja täditütre 30. aasta juubel

  Sai eile käidud Ameerikast külla saabunud täditütre juubeliistumisel Märjal. Enne seda hüppasin kaupsist läbi, et osta nn viimase-hetke-kingitus ning pildistada ülakorrusel asuvat ülivinget näitust aastakümnetevanustest maiustustest. Lisan ka mõne pildi. 

Muideks, kamašokolaad on haruldane terves maailmas. Kuuldatavasti sai see loodud, kuna ühel hetkel sai šokolaadipulber lihtsalt otsa ning oldi sunnitud kamajahu kasuks otsustama. Müügiedu näib sel saadusel olevat tänaseni.

 Praegu enam nii kireva kujundusega pakendeid ei valmistata vist...

 Ma olen alati imetlenud aastakümnetevanuseid illustratsioone nagu see väike tüdruk paremal pildil. Neis on midagi ajatut ja salapärast, mida vahest ei hoomagi, ometi tekitab sügavuti igatsust ning nostalgiat, manavad esile lapsepõlvemaa ülevaid mälestusi.

Vanimad maiused, mida nägin, olid just needsamad 19. saj lõpust pärit martsipanikujukesed. Mine Sa tea, kas nad on nüüd originaalid või plagiaat tänapäeval...




Mõned pildid ka täditütre juubelist

 Saabumine. Täditütar Tiina väldib fotograafisilma, kuna ta oli 24 h magamata...

 Minu omapäraselt ruumiline lendseaga kaart juubilarile

 ...ja kingitus ka. UPPS!! Hinnasildud unustasin külge, hajameelne, nagu ma olen:D

 Tädi Ulve, tädimees Kalju, mu ema ja täditütar Tiina

 Napsasin pildi juubilari metaljatest küüntest:D

 Kommid USA-st:P

 Sööma, sööma!!

 Elagu ja terviseks!

 Vaatamas USA-s tehtud perevideoid

 USA kommid

 Tordi asemel kook:D

 Tädi valmistet koduvein

 "Sina oma rinnapartiiga küll Tiina kõrvale ei sobi!" ehk siis mina koos juubilarist nõoga

 Tädi ka pildil

 Õhtupoole saabus veel vanem täditütar koos kahe poja Märdi ja Joosepiga.

Veel mitteomaloomingut - ilusad ütlused:)

*Sa oled nagu ruubikukuubik , mida ma eales kokku ei saa . Et saada suureks , peab olema väike . Et oleks elu , peab olema päike . Et oleks õnne peab olema sõber , kes hoiab Sind ja naerma paneb kõiges !

 *Su isa pidi olema varas , sest ta varastas tähed taevast ja pani need Sinu silmadesse.

*Vahepeal igatsen Sind nii palju , et mul hakkab paha.

*Näkku ütled , südamesse läheb.

*Alati ei naera süda , kui huuled naeravad.Vaata silma ja sa näed mis on südames..

*Alati, kui ma nutan, ei tähenda et mul on valus, võib-olla mul on hirm, et võin su kaotada.

 *Ainus inimene, kes mu pisaraid väärib, ei aja mind kunagi nutma.

*Üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust.



*Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe Sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält Sulle vastamas, kui valid mu numbri … Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi… Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele Sa olid nii tähtis, nii vajalik, niii kallis.

Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest Sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid… Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära!

- Viimase kohta niipalju, et kui kujutada ette mõne tõeliselt lähedase inimese kaotust, mõeldes neile ridadele, siis võimendab selle koostoime kujuteldavat kurbust pisaraini.
Kui neid ridu kellelegi ootamatult saata, siis jääb kindlasti mulje, nagu hakkaks nende saatja kohe-kohe rongi alla hüppama või on seda juba teinud.:D

Niih

Pole pikalt kirjutanud. Ei ole viitsimist olnud. Küllap on kõik inimesed tundnud seda tunnet: no tahaks, peaks toimetama, kuid...ei suuda kohe end voodist püsti rebida. Miski nagu kangutaks tagasi, kas või liimina. Vot. Hmm, kas selle vastu aitaks päevaplaan? Vaevalt, sest sellest on niivõrd lihtne viilida. Uskumatu.
Aga mis ma siis teinud olen. Suvel jõudsin lehekandjana kodukohas tööl käia, kl 4 hommikul end üles vinnates, nii kaks kuud järjest, kuus päeva nädalas. Töö kestis seitsmeni. Muidu mulle meeldis, kuid eks ta ole omajagu vastutusrikas töö ka - lehe mitteõigeaegselt kohalejõudmise korral on ülemuse märkus või koguni kliendi sõim garanteeritud.
Ah jaa, ma pidin veel ka pedagoogilise psühholoogia järeleksamiks õppima, mis on puhtalt mu enese süü, kuna ei õppinud õigel ajal korralikult. Seega mu tüüpiline argipäev nägi välja nii: hommikul kl 4 üles, 7-ks said lehed posti viidud. Seejärel suundusin koju, vahel sõin, vahel heitsin taas puhkama, ärgates alles lõuna paiku. Päeva jooksul vahelduva eduga ka õppisin, vaatasin seepi "Armastus võidab" (jee, taasavastet ajaviide:D), käisin jalutamas/poes, chattisin kellegagi suhtlusvõrgustikes...ja nii lõppeski mu päivikene:P
Mõnel nv-l käisin ka Tartus paari sõpsi külastamas ning korra jõudsin Atlantisesse pidutsemagi. Seal tutvusin esmakordselt samasooliste kodanikega:D
Juuni lõpus külastasin veel kord Triigit, et marju korjata ning triigi omamoodi hubastesse avarustesse sukelduda. Paraku polnud mu onu seekord kaine ning siis on juba teada, missugune ta on ning kuidas käitub. Vanaema kannatab selle all enim, seda enam, et onu hakkas temaga väikestviisi tüli norima ning karjus tema peale. Kurb, aga usun, et seda olukorda seal meie muuta ei saagi. Lihtsalt - ela nagu sütel seal Triigis, nagu mu vanaema lausus.

Nüüd olen juba veidi üle kuu taas Tartus koolis. Oma õnneks leidsin ka siin töö - ettekandjana Club Tallinnas. Töö mulle meeldib - saab (enamjaolt) head muusikat kuulata ning erinevaid inimesi näha. Tööl käin ka seetõttu, et omandada töökogemust ning teenida lisaraha järgmiseks aastaks - plaanin nimelt võtta osa Studenttour'ist W&T ning minna suveks USA-sse tööle ja reisima. Just nimelt tudengina on mul see võimalus. Kavatsen sellest kinni haarata.

Aa, ma liitusin 6. augustil ju tervisetoodetefirmaga GNLD. Nii et kellel on soov teenida lisaraha, ilma et peaks midagi müüma, siis võtku minuga ühendust. Päriselt ka.

Nüüdsest hakkan märkimisväärsematest sündmustest siia pilte lisama, et kirevam-põnevam oleks:=)

Seniks - ilusat päeva, ma varsti võtan end kokku ja hakkan õppima:P:P

Mitteomaloomingut

"Iga sinu hingetõmme on kui tuule paitus su pehmele põsele. Sinu arm annab päikesele ta väe. Vägi, mis peitub sinu südames. Su silmades on sära, milles peegeldub hinge rikkusja elu õis ja tunde võim ja suveöö liblikate laul."

Need sulnid värsiread saatis mulle SMS-ina Mikk A. Kuna mobla mälu sai täis, pidin kustutama, kuid tahtsin siiski luuleread jäädvustada.