Mina klõpsisin seltskonna fotograafi kombel ohtralt pilte, millest valitud siin ka avaldan.
Monday, December 26, 2011
Jõuluaeg
Sai siis 23. dets mindud traditsiooniliselt minu tädi juurde jõule veetma. Peale minu, mu tädi, ema ja tädimehe vedas end kohale ka tädipoeg. Algul ulatasime üksteisele pakid kätte, siis sõime jõulupraadi ning vaatasime filme. "Üksinda kodus" on üks totramaid filme oma loogikavaese sisu poolest, kuid see-eest saab nalja alati küllaga.
Mina klõpsisin seltskonna fotograafi kombel ohtralt pilte, millest valitud siin ka avaldan.
Ema mulle kinki kätte andmas
Ema leiab pakist minu kingituse talle.
Tädi hakkab parajasti mulloe kingipakikest andma - selleks on Moreno klaasehe
Ulve reaktsioon, nähes minu kinki talle
Ulve ei saanud kohe aru, misasi see on.
San Marino mäekristall - tädi kingitus minu emale
Kuusepuu, oh kuusepuu...
Minu tädipoeg. Ta, vaeseke, oli jooksnud õlaga vastu uksepiita, nii et pidi minema traumapunkti, ja tulemus on selline. Aga kingid sai ta ikka:)
Üks vahva pildikene minu vanamemmest:)
Vanaema kootud kindad mulle
Mina naeratamas, sest kõik oli nii ilus. Perekonna keskel on jõulud parimad.
Peremees ja perenaine - armas paarikene
Jõulusöök
Tädi juba pisut vässu
Tädi küüsi lakkimas, kuigi ta lakkis vaid ühe küüne.
Mina klõpsisin seltskonna fotograafi kombel ohtralt pilte, millest valitud siin ka avaldan.
Sunday, October 16, 2011
Näitus ja täditütre 30. aasta juubel
Sai eile käidud Ameerikast külla saabunud täditütre juubeliistumisel Märjal. Enne seda hüppasin kaupsist läbi, et osta nn viimase-hetke-kingitus ning pildistada ülakorrusel asuvat ülivinget näitust aastakümnetevanustest maiustustest. Lisan ka mõne pildi. Muideks, kamašokolaad on haruldane terves maailmas. Kuuldatavasti sai see loodud, kuna ühel hetkel sai šokolaadipulber lihtsalt otsa ning oldi sunnitud kamajahu kasuks otsustama. Müügiedu näib sel saadusel olevat tänaseni.
Mõned pildid ka täditütre juubelist
Friday, October 7, 2011
Veel mitteomaloomingut - ilusad ütlused:)
*Sa oled nagu ruubikukuubik , mida ma eales kokku ei saa . Et saada suureks , peab olema väike . Et oleks elu , peab olema päike . Et oleks õnne peab olema sõber , kes hoiab Sind ja naerma paneb kõiges !
*Su isa pidi olema varas , sest ta varastas tähed taevast ja pani need Sinu silmadesse.
*Vahepeal igatsen Sind nii palju , et mul hakkab paha.
*Näkku ütled , südamesse läheb.
*Alati ei naera süda , kui huuled naeravad.Vaata silma ja sa näed mis on südames..
*Alati, kui ma nutan, ei tähenda et mul on valus, võib-olla mul on hirm, et võin su kaotada.
*Ainus inimene, kes mu pisaraid väärib, ei aja mind kunagi nutma.
*Üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust.
*Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe Sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält Sulle vastamas, kui valid mu numbri … Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi… Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele Sa olid nii tähtis, nii vajalik, niii kallis.
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest Sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid… Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära!
- Viimase kohta niipalju, et kui kujutada ette mõne tõeliselt lähedase inimese kaotust, mõeldes neile ridadele, siis võimendab selle koostoime kujuteldavat kurbust pisaraini.
Kui neid ridu kellelegi ootamatult saata, siis jääb kindlasti mulje, nagu hakkaks nende saatja kohe-kohe rongi alla hüppama või on seda juba teinud.:D
*Su isa pidi olema varas , sest ta varastas tähed taevast ja pani need Sinu silmadesse.
*Vahepeal igatsen Sind nii palju , et mul hakkab paha.
*Näkku ütled , südamesse läheb.
*Alati ei naera süda , kui huuled naeravad.Vaata silma ja sa näed mis on südames..
*Alati, kui ma nutan, ei tähenda et mul on valus, võib-olla mul on hirm, et võin su kaotada.
*Ainus inimene, kes mu pisaraid väärib, ei aja mind kunagi nutma.
*Üdini heade inimeste silmadest peegeldub põhjatut kurbust.
*Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe Sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält Sulle vastamas, kui valid mu numbri … Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi… Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele Sa olid nii tähtis, nii vajalik, niii kallis.
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest Sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid… Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära!
- Viimase kohta niipalju, et kui kujutada ette mõne tõeliselt lähedase inimese kaotust, mõeldes neile ridadele, siis võimendab selle koostoime kujuteldavat kurbust pisaraini.
Kui neid ridu kellelegi ootamatult saata, siis jääb kindlasti mulje, nagu hakkaks nende saatja kohe-kohe rongi alla hüppama või on seda juba teinud.:D
Tuesday, October 4, 2011
Niih
Pole pikalt kirjutanud. Ei ole viitsimist olnud. Küllap on kõik inimesed tundnud seda tunnet: no tahaks, peaks toimetama, kuid...ei suuda kohe end voodist püsti rebida. Miski nagu kangutaks tagasi, kas või liimina. Vot. Hmm, kas selle vastu aitaks päevaplaan? Vaevalt, sest sellest on niivõrd lihtne viilida. Uskumatu.
Aga mis ma siis teinud olen. Suvel jõudsin lehekandjana kodukohas tööl käia, kl 4 hommikul end üles vinnates, nii kaks kuud järjest, kuus päeva nädalas. Töö kestis seitsmeni. Muidu mulle meeldis, kuid eks ta ole omajagu vastutusrikas töö ka - lehe mitteõigeaegselt kohalejõudmise korral on ülemuse märkus või koguni kliendi sõim garanteeritud.
Ah jaa, ma pidin veel ka pedagoogilise psühholoogia järeleksamiks õppima, mis on puhtalt mu enese süü, kuna ei õppinud õigel ajal korralikult. Seega mu tüüpiline argipäev nägi välja nii: hommikul kl 4 üles, 7-ks said lehed posti viidud. Seejärel suundusin koju, vahel sõin, vahel heitsin taas puhkama, ärgates alles lõuna paiku. Päeva jooksul vahelduva eduga ka õppisin, vaatasin seepi "Armastus võidab" (jee, taasavastet ajaviide:D), käisin jalutamas/poes, chattisin kellegagi suhtlusvõrgustikes...ja nii lõppeski mu päivikene:P
Mõnel nv-l käisin ka Tartus paari sõpsi külastamas ning korra jõudsin Atlantisesse pidutsemagi. Seal tutvusin esmakordselt samasooliste kodanikega:D
Juuni lõpus külastasin veel kord Triigit, et marju korjata ning triigi omamoodi hubastesse avarustesse sukelduda. Paraku polnud mu onu seekord kaine ning siis on juba teada, missugune ta on ning kuidas käitub. Vanaema kannatab selle all enim, seda enam, et onu hakkas temaga väikestviisi tüli norima ning karjus tema peale. Kurb, aga usun, et seda olukorda seal meie muuta ei saagi. Lihtsalt - ela nagu sütel seal Triigis, nagu mu vanaema lausus.
Nüüd olen juba veidi üle kuu taas Tartus koolis. Oma õnneks leidsin ka siin töö - ettekandjana Club Tallinnas. Töö mulle meeldib - saab (enamjaolt) head muusikat kuulata ning erinevaid inimesi näha. Tööl käin ka seetõttu, et omandada töökogemust ning teenida lisaraha järgmiseks aastaks - plaanin nimelt võtta osa Studenttour'ist W&T ning minna suveks USA-sse tööle ja reisima. Just nimelt tudengina on mul see võimalus. Kavatsen sellest kinni haarata.
Aa, ma liitusin 6. augustil ju tervisetoodetefirmaga GNLD. Nii et kellel on soov teenida lisaraha, ilma et peaks midagi müüma, siis võtku minuga ühendust. Päriselt ka.
Nüüdsest hakkan märkimisväärsematest sündmustest siia pilte lisama, et kirevam-põnevam oleks:=)
Seniks - ilusat päeva, ma varsti võtan end kokku ja hakkan õppima:P:P
Aga mis ma siis teinud olen. Suvel jõudsin lehekandjana kodukohas tööl käia, kl 4 hommikul end üles vinnates, nii kaks kuud järjest, kuus päeva nädalas. Töö kestis seitsmeni. Muidu mulle meeldis, kuid eks ta ole omajagu vastutusrikas töö ka - lehe mitteõigeaegselt kohalejõudmise korral on ülemuse märkus või koguni kliendi sõim garanteeritud.
Ah jaa, ma pidin veel ka pedagoogilise psühholoogia järeleksamiks õppima, mis on puhtalt mu enese süü, kuna ei õppinud õigel ajal korralikult. Seega mu tüüpiline argipäev nägi välja nii: hommikul kl 4 üles, 7-ks said lehed posti viidud. Seejärel suundusin koju, vahel sõin, vahel heitsin taas puhkama, ärgates alles lõuna paiku. Päeva jooksul vahelduva eduga ka õppisin, vaatasin seepi "Armastus võidab" (jee, taasavastet ajaviide:D), käisin jalutamas/poes, chattisin kellegagi suhtlusvõrgustikes...ja nii lõppeski mu päivikene:P
Mõnel nv-l käisin ka Tartus paari sõpsi külastamas ning korra jõudsin Atlantisesse pidutsemagi. Seal tutvusin esmakordselt samasooliste kodanikega:D
Juuni lõpus külastasin veel kord Triigit, et marju korjata ning triigi omamoodi hubastesse avarustesse sukelduda. Paraku polnud mu onu seekord kaine ning siis on juba teada, missugune ta on ning kuidas käitub. Vanaema kannatab selle all enim, seda enam, et onu hakkas temaga väikestviisi tüli norima ning karjus tema peale. Kurb, aga usun, et seda olukorda seal meie muuta ei saagi. Lihtsalt - ela nagu sütel seal Triigis, nagu mu vanaema lausus.
Nüüd olen juba veidi üle kuu taas Tartus koolis. Oma õnneks leidsin ka siin töö - ettekandjana Club Tallinnas. Töö mulle meeldib - saab (enamjaolt) head muusikat kuulata ning erinevaid inimesi näha. Tööl käin ka seetõttu, et omandada töökogemust ning teenida lisaraha järgmiseks aastaks - plaanin nimelt võtta osa Studenttour'ist W&T ning minna suveks USA-sse tööle ja reisima. Just nimelt tudengina on mul see võimalus. Kavatsen sellest kinni haarata.
Aa, ma liitusin 6. augustil ju tervisetoodetefirmaga GNLD. Nii et kellel on soov teenida lisaraha, ilma et peaks midagi müüma, siis võtku minuga ühendust. Päriselt ka.
Nüüdsest hakkan märkimisväärsematest sündmustest siia pilte lisama, et kirevam-põnevam oleks:=)
Seniks - ilusat päeva, ma varsti võtan end kokku ja hakkan õppima:P:P
Tuesday, August 2, 2011
Mitteomaloomingut
"Iga sinu hingetõmme on kui tuule paitus su pehmele põsele. Sinu arm annab päikesele ta väe. Vägi, mis peitub sinu südames. Su silmades on sära, milles peegeldub hinge rikkusja elu õis ja tunde võim ja suveöö liblikate laul."
Need sulnid värsiread saatis mulle SMS-ina Mikk A. Kuna mobla mälu sai täis, pidin kustutama, kuid tahtsin siiski luuleread jäädvustada.
Need sulnid värsiread saatis mulle SMS-ina Mikk A. Kuna mobla mälu sai täis, pidin kustutama, kuid tahtsin siiski luuleread jäädvustada.
Friday, July 15, 2011
Suvi
Suvi lokkab ja ruttab täiskäigul. 9. juulil sai käidud ema ja tädiga suguvõsa kokkutulekul Rakvere lähedal väikeses Sämi külas. See kohake on vist küll nii tillukene, et ei leia naljalt isegi kaardilt, mina polnud sellest kuulnudki enne:D
Rakverre saime hääletades (bussi sel päeval ei liikunud muul ajal kui õhtul), pärast tööhommikut hakkasime emaga 7.30 paiku Tallinna maantee kandis näppu tõstma. Algul ei näkanud kuidagi - kõik autod pöörasid kas Jämejala kanti või lihtsalt ei tahtnud mingil põhjusel peatuda. Ühel hetkel aga langetas nagu veidi kõheldes kiirust üks auto, milles istusid vanem memm ja taadike. Õh üllatust - nende sihtkoht oli just Rakvere! No küll vedas:) Nagu kokkusattumustest veel vähe olnuks - nad peatusid täpselt selle pingi ees, kus minu tädi meid juba ootas, et siis koos taksoga mu tädipoja naise Karini juurde minna! Tänasime häid inimesi ning läksime autost välja. Lippasime emaga poest läbi, et kokkutuleku piknikulauale head-paremat ja Karini perele külakosti osta.
Karinil on väga ilus kodu: Ruumikas ka peaaegu juba remonditud maja allika ääres, õdusad puud ümberringi, millest paari külge on seotud kiiged pere pesamuna Eneken-Lille jaoks. Lisaks veel suur batuut maja ees, millel ma hingeldamiseni hüppasin:)
Nägime mu tädipojatütart Katit, keda viimati kohtasin vist varases plikapõlves, nagu ka tädipojapoega Karelit. Pean mainima, et nad mõlemad on tohutult ema Karini nägu!:) Ainult pere pesamuna Eneken-Lill ei ole ei issi ega emme nägu.
Suguvõsa kokkutulekul oli mõnikümmend inimest, kellest kõik polnudki otseselt meie veresugulased, vaid nendega kaasa tulnud mehed-naised. Küll aga nägin suguseltsi liikmeid, kelle olemasolustki ma ei olnud kuulnud - ja kõik polnud üldse mitte väga kauged sugulased:) Pikniku koha pealt niipalju, et materjali oli nii palju, et laud suisa lokkas ja kõiki hõrgutisi ei jõudnud isegi maitsta:D
Pärast kokkutulekut sõitsime Karini autoga Rakverre, ostsime kohalikust kauplusest küünlaid ja lilli 10. juulil toimunud surnuaiapüha jaoks.
Bussiga suundusime Triiki. Oo, ammuste aegade hurm ja kaunidus! Lasin ja lasin seda nostalgiat endasse voolata. Mälestused - nagu kusagil ripnemas, püüdes vabaks saada...Kadunud vanatädi aiamaal maasikaid süües, nähes taamal maja hallil kujuteldaval looril katkikäristet pilu, mis avas end ilukirjanduse kujutluspiltide radadele... Triigi on, oli ja jääb mu lemmikpaigaks, mis toob alati naeratuse suule! Kahju vaid, et seal nii vähe olla sain. Suve jooksul tulen sinna kindlasti veel tagasi, ja mitte vaid marju korjama-sööma:)))
Tudulinna surnuaeda sõitsime minu vanaonu autoga 10. juuli hommikul kl 7 paiku. Pärast koristamist võiski jutlus ja kirikumuusika alata, paljude inimeste kõrvade manu:) Meie läksime varem ära, et jõuda ka Avinurme surnuaiale ühe ammulahkunud meessoost sugulase hauda koristama. Muide, see sugulane on üks Vabadussõja veteranidest. Lisaks on see haud ainuke, mis jäi sõjajärgsest venelaste ristikoristusest puutumata, ilmselt tõsiasja tõttu, et see oli rohu sees varju.
Kl 15 paiku tuli Marii, kes tuli autoga otse Rakverest võrkpallivõistlustelt, mulle, tädile, emale ja vanaemale järele, viies meid Tartusse. See sõiduke kujunes omaette ärevaks ja meeldejäävaks, kuid sellest ma siinkohal ei räägi.
Öö veetsin Tartus. Ikka veel vedelesid mõned killukesed Triigi-elamusest mu silme ees. Nooruse ühika ümbrus meenutas lihtsalt seda veidike:) Varsti läks see kahjuks või õnneks üle.
Ah jaa - mul on niiiiiiiiii-niiiii kahju, et unustasin digika suguvõsa kokkutulekule kaasa võtta - oleks plõksinud nii palju mälestusrikkaid pilte...:( :) Nojah, eks teinekord olen targem:)
Rakverre saime hääletades (bussi sel päeval ei liikunud muul ajal kui õhtul), pärast tööhommikut hakkasime emaga 7.30 paiku Tallinna maantee kandis näppu tõstma. Algul ei näkanud kuidagi - kõik autod pöörasid kas Jämejala kanti või lihtsalt ei tahtnud mingil põhjusel peatuda. Ühel hetkel aga langetas nagu veidi kõheldes kiirust üks auto, milles istusid vanem memm ja taadike. Õh üllatust - nende sihtkoht oli just Rakvere! No küll vedas:) Nagu kokkusattumustest veel vähe olnuks - nad peatusid täpselt selle pingi ees, kus minu tädi meid juba ootas, et siis koos taksoga mu tädipoja naise Karini juurde minna! Tänasime häid inimesi ning läksime autost välja. Lippasime emaga poest läbi, et kokkutuleku piknikulauale head-paremat ja Karini perele külakosti osta.
Karinil on väga ilus kodu: Ruumikas ka peaaegu juba remonditud maja allika ääres, õdusad puud ümberringi, millest paari külge on seotud kiiged pere pesamuna Eneken-Lille jaoks. Lisaks veel suur batuut maja ees, millel ma hingeldamiseni hüppasin:)
Nägime mu tädipojatütart Katit, keda viimati kohtasin vist varases plikapõlves, nagu ka tädipojapoega Karelit. Pean mainima, et nad mõlemad on tohutult ema Karini nägu!:) Ainult pere pesamuna Eneken-Lill ei ole ei issi ega emme nägu.
Suguvõsa kokkutulekul oli mõnikümmend inimest, kellest kõik polnudki otseselt meie veresugulased, vaid nendega kaasa tulnud mehed-naised. Küll aga nägin suguseltsi liikmeid, kelle olemasolustki ma ei olnud kuulnud - ja kõik polnud üldse mitte väga kauged sugulased:) Pikniku koha pealt niipalju, et materjali oli nii palju, et laud suisa lokkas ja kõiki hõrgutisi ei jõudnud isegi maitsta:D
Pärast kokkutulekut sõitsime Karini autoga Rakverre, ostsime kohalikust kauplusest küünlaid ja lilli 10. juulil toimunud surnuaiapüha jaoks.
Bussiga suundusime Triiki. Oo, ammuste aegade hurm ja kaunidus! Lasin ja lasin seda nostalgiat endasse voolata. Mälestused - nagu kusagil ripnemas, püüdes vabaks saada...Kadunud vanatädi aiamaal maasikaid süües, nähes taamal maja hallil kujuteldaval looril katkikäristet pilu, mis avas end ilukirjanduse kujutluspiltide radadele... Triigi on, oli ja jääb mu lemmikpaigaks, mis toob alati naeratuse suule! Kahju vaid, et seal nii vähe olla sain. Suve jooksul tulen sinna kindlasti veel tagasi, ja mitte vaid marju korjama-sööma:)))
Tudulinna surnuaeda sõitsime minu vanaonu autoga 10. juuli hommikul kl 7 paiku. Pärast koristamist võiski jutlus ja kirikumuusika alata, paljude inimeste kõrvade manu:) Meie läksime varem ära, et jõuda ka Avinurme surnuaiale ühe ammulahkunud meessoost sugulase hauda koristama. Muide, see sugulane on üks Vabadussõja veteranidest. Lisaks on see haud ainuke, mis jäi sõjajärgsest venelaste ristikoristusest puutumata, ilmselt tõsiasja tõttu, et see oli rohu sees varju.
Kl 15 paiku tuli Marii, kes tuli autoga otse Rakverest võrkpallivõistlustelt, mulle, tädile, emale ja vanaemale järele, viies meid Tartusse. See sõiduke kujunes omaette ärevaks ja meeldejäävaks, kuid sellest ma siinkohal ei räägi.
Öö veetsin Tartus. Ikka veel vedelesid mõned killukesed Triigi-elamusest mu silme ees. Nooruse ühika ümbrus meenutas lihtsalt seda veidike:) Varsti läks see kahjuks või õnneks üle.
Ah jaa - mul on niiiiiiiiii-niiiii kahju, et unustasin digika suguvõsa kokkutulekule kaasa võtta - oleks plõksinud nii palju mälestusrikkaid pilte...:( :) Nojah, eks teinekord olen targem:)
Friday, May 27, 2011
Ekstaas!
Pisut tiigi kaldal murul kükitades ning looduse kevadisi hääli kuulates.. siis liikudes edasi tenniseväljaku poole, kiigates sisse...Oh, lapsepõlv vohab silme eest läbi: unistuste tegevus tädiga Märja platsil rahvastepalli mängimise näol, aastate eest tihtiloetud Miki Hiired, kus ehk piilupart Donald palliga vastu nokka sai...Oh, mälestuste virvarr ja naeratus mu näol...
Kõndides edasi...oh, mis ajastus ma elan! 1970ndad on tagasi! Aeg, mil mu taskus leiduvat Philips'i MP3 pleierit veel meie kaubandusvõrgus saadaval polnud. Aeg, mil kanti ehk veel ammuaegsemaid prille kui minule vastujalutaval tukaga neiul. Aeg, mil sõideti sapakate ning kollaste bussidega (oh, parklas seisvad autodki on justkui liikunud tollesse aega!). Aeg, mil mõned kommunistlikud noored kandsid ehk just toosugust hipilikku stiili nagu mulle vastujalutanud neiul ja noormehel... Oh, ma tunnen end kui tagakiusatud kooliplika pedagoogide mittesekkuval ajastul, lontis koolikott näpus, koju vantsides. Kiigates vasakule - ajast-arust telliskivihooneke - nagu putka, kust kainikud ikka nätsu tavatsesid osta. Rohtunud küngas, otsekui vanaemadeaegses suvilas lapsepõlveparadiisi päikeseline südamik.Ah, ma naeran endamisi suurest lõbust! Eemalseisev aiamajake, kuhu koolilapsed ikka kui laagrisse aega suundusid veetma. Mulle vastutulev sirgeseljaline noormees, nõukogulikult tõsine-südikas ilme näol, allikjal eluteel edasi rühkimas. Kõnnin veel...oh, mu ühiselamu paistab! Silman selle kaasaegset ust - oh, kas tõesti pöödun nüüd ajaekstaasist tagasi tänapäeva? Aa, siiski veel mitte - paar meetrit eemal silman politseinikku sinises kiivrjas peakattes. Hm, ainult sinine ametiriietus ongi puudu.
Astun ühikasse. Esiuksel silman spordiriietuses meest - mis aasta nüüd on, kas 2000? Suundun trepikotta. Oo, selle kulunud krohviga seinad sobiksid seal seisvate jalgrataste asemel suurepäraselt ruumiks vanaema pesupalile. Naeratan endamisi, sest mulle meenub lapsepõlvepilt vanaema kodukoha majaesisest, kus ma mälupildi järgi lapsepõlves kord vihmase ilmaga seisin. Pluss veel kujutluspildid plekkvannist ja õuntest.
Jõuan oma korrusele. Astun tuppa - magav toanaaber, hämarat valgust tekitavad kardinad akna ees ning säiliv ajastupettus:)
Mõttemaailm ja alateadvus on kirgastumine.
Kõndides edasi...oh, mis ajastus ma elan! 1970ndad on tagasi! Aeg, mil mu taskus leiduvat Philips'i MP3 pleierit veel meie kaubandusvõrgus saadaval polnud. Aeg, mil kanti ehk veel ammuaegsemaid prille kui minule vastujalutaval tukaga neiul. Aeg, mil sõideti sapakate ning kollaste bussidega (oh, parklas seisvad autodki on justkui liikunud tollesse aega!). Aeg, mil mõned kommunistlikud noored kandsid ehk just toosugust hipilikku stiili nagu mulle vastujalutanud neiul ja noormehel... Oh, ma tunnen end kui tagakiusatud kooliplika pedagoogide mittesekkuval ajastul, lontis koolikott näpus, koju vantsides. Kiigates vasakule - ajast-arust telliskivihooneke - nagu putka, kust kainikud ikka nätsu tavatsesid osta. Rohtunud küngas, otsekui vanaemadeaegses suvilas lapsepõlveparadiisi päikeseline südamik.Ah, ma naeran endamisi suurest lõbust! Eemalseisev aiamajake, kuhu koolilapsed ikka kui laagrisse aega suundusid veetma. Mulle vastutulev sirgeseljaline noormees, nõukogulikult tõsine-südikas ilme näol, allikjal eluteel edasi rühkimas. Kõnnin veel...oh, mu ühiselamu paistab! Silman selle kaasaegset ust - oh, kas tõesti pöödun nüüd ajaekstaasist tagasi tänapäeva? Aa, siiski veel mitte - paar meetrit eemal silman politseinikku sinises kiivrjas peakattes. Hm, ainult sinine ametiriietus ongi puudu.
Astun ühikasse. Esiuksel silman spordiriietuses meest - mis aasta nüüd on, kas 2000? Suundun trepikotta. Oo, selle kulunud krohviga seinad sobiksid seal seisvate jalgrataste asemel suurepäraselt ruumiks vanaema pesupalile. Naeratan endamisi, sest mulle meenub lapsepõlvepilt vanaema kodukoha majaesisest, kus ma mälupildi järgi lapsepõlves kord vihmase ilmaga seisin. Pluss veel kujutluspildid plekkvannist ja õuntest.
Jõuan oma korrusele. Astun tuppa - magav toanaaber, hämarat valgust tekitavad kardinad akna ees ning säiliv ajastupettus:)
Mõttemaailm ja alateadvus on kirgastumine.
Wednesday, May 11, 2011
Ah jaa - ma oleksin äärepealt saanud ajakirja Saladused kaanetüdrukuks! Kuid nagu sigaduse kiuste ei saabunud kutset minu meilile. Ma ei teadnud ka, et tel nr-it on vaja anda.... Nüüd saan uuesti kandideerida alles tuleval aastal, kuid siis ei tea, kas fotograaf mind ka siis valib:s:s No nii närvi ajas!!! Oehh!
Tuesday, May 10, 2011
Tikk-takk-tikk-takk...
Viimasel nv-l käisin taas kodus, nagu see mul võimalusel kombeks on. Kahju ainult, et suurema osa ajast (kuigi vist visalt) pedagoogilise psühholoogia kontrolltööks õppimisele pidin pühendama. Nojah, ma olen siiski alati olnud kohusetundlik inimene. Emadepäeval tegin, minetades seniseid traditsioone küpsisekoogi valmistamise ja lillede kinkimise näol, oma eluandjale Selverist ostetud magusa üllatuse: jäätisekarbi kuue külma maiusega, kotitäie kaalukomme ja sektsioonkappi klaaskomme, mida mu emal ikka kombeks põske pista on. Varsti pärast seda suundusin tagasi ülikoolilinna, kus pärast tavapärast netis ajaviitmise harjumust jätkasin õpinguid peda psühhis. Kulus terve öö... No pidin ma nii viimasele minutile jätma! Kordama hakkasin alles tund enne tööd (ca 6.30 hommikul). Kella neljast oli tunne, et midagi enam meelde ei jää. Kahtlustasin, et ei suuda kõike üle korrata, ning avasin juba läpaka, et õppejõule kirja saata, et ma ei saa täna tulla. Kuid õnneks mõtlesin ümber - mida ikka mul kaotada on.
Töö nägi välja nagu mu viimane eksam jaanuaris: kotid pidid kõik saali etteossa jätma, ainult pastakad lauale (mul pastakasarnane harilik:d). Woa - oskasin! Teine küssa oli just teema, millest referaadi koostasin, kuigi ei jõudnud enne tööd üle korrata. Saatus on minu vastu helga, ma tunnen, loodan, et ka seekord reaalselt.
Pärast inka paktikumi tulin koju, olin veits netis ning heitsin pooleks tunniks puhkama. Kui mobla häirekella kombel tirisema hakkas, ei viiiiiitsinud ma end üles tirida. Mõtlesin isegi hamletlikult kas minna peda psühhi seminari või mitte. See olnuks mul ainult essa seminar, millest puudunuks...siiski jäi kaalukauss essa variandi poole, kuna soovisin olla ainuke või vähestest, kes ei käib kõikides seminarides. Jee! Kuigi seminari hilinesin pool tundi, olin magamata öö tõttu megauimane ega viitsinud üldse kaasa mõelda. Selle asemel sorisin mobla kalendris, lugedes vanu nn mobiiliblogi, kuhu aastate eest trükkisin sageli üles, mida päeva jooksul tegin.
Pärast suundusin Aurasse, kus ujusin kokku 30 pikkust - jesss, ületasin plaani! Kuulsin, et paar kuulsust olevat kunagi nii teinud, iga päev, ning seeläbi kõhnaks saanud. Minulgi oli vaja tänaseks vormi saada. Kirjutan järgnevalt, miks.
Pärast basseinist tulekut ja pesemist juhtus mul pehmelt öeldes kerge äpardus. Nimelt läks kehakreemipurk, mille kaasa olin võtnud, lahti ja ümber ning terve mu teksakoti sisu oli rasvast möksi täis!::S Mõtlesin: no oli seda nüüd ka vaja! Sain tükk aega WC-s oma asju pesta ning kotti puhastada. Kreemi oli nii palju mu kotti valla pääsenud, et sain seda peoga purki tagasi panna. Kott ise, hoolimata kiirest loputamisest, on ikka veel rasvane. Pean sidrunihappet pesuvette lisama, siis pidi puhtaks minema.
Õhtul käisin veel solaariumis ning tegin kodus trenni. Magama jõudsin hilja, hoolimata teadmisest, et pean järgmisel hommikul vara hääletama hakkama.
Täna siis magasin plaanitust kauem, ca kümneni. Umbes 11.30 suundusin Tallinna maanteele, kust juba varsti üks tore onu mind peale võttis ning otse pealinna saime. Minu ülimaks õnnestumiseks suisa enam kui tunnikese varem ning otse vajaliku maja lähedale, kus asus Playboy kontor, mis oligi mu sihtpunkt.
Mind võeti hästi vastu, arutasime märtsikuu Playboy kaanetüdruku Leena ja veel ühe olulise isikuga, milleks ma olen valmis ja milleks mitte, mida ootan Playboy'lt jne. Kuna sel laup-l olen Pärnus, saan osaleda esimesel Playboy üritusel playmate'ina vms. Edasine otsustatakse pärast seda. Põnev!
Lahkudes sain kaasa napsata Platboy motiiviga šokolaadilaaste ning anti kaks viimast numbrit Playboy'd.
Autobussijaamast ostsin kabanossi ja jäätist. Õudne kiusatus oli astuda parajasti eesseisvasse Tartu bussi, kuid sain võitu ning suundusin hoopis lennujaama, kust tagasi Tartu poole hääletama hakkasin. Oujee, peagi võttis mind, ilma et oleksin kättki jõudnud tõsta, peale üks tätoveeritud usklik meesterahvas, kes viis mind otse ja turvaliselt sihtpunkti. Siit moraal - tätoveering ei tähenda alati kriminaalset tausta!
Enam paremini poleks transpordi seisukohalt võinudki minna! Vau, tõsiselt, vau!
Tartus ostsin ühelt noorhärralt heategevuse mõttes postkaardi 2 EUR eest. Väike (mittekommertslik) heategu igas päevas:)
Kell saab juba palju, ja ma teen veel trenni veidi ning õppimine on samuti kavas.
Ilusat õhtu jätku!
Töö nägi välja nagu mu viimane eksam jaanuaris: kotid pidid kõik saali etteossa jätma, ainult pastakad lauale (mul pastakasarnane harilik:d). Woa - oskasin! Teine küssa oli just teema, millest referaadi koostasin, kuigi ei jõudnud enne tööd üle korrata. Saatus on minu vastu helga, ma tunnen, loodan, et ka seekord reaalselt.
Pärast inka paktikumi tulin koju, olin veits netis ning heitsin pooleks tunniks puhkama. Kui mobla häirekella kombel tirisema hakkas, ei viiiiiitsinud ma end üles tirida. Mõtlesin isegi hamletlikult kas minna peda psühhi seminari või mitte. See olnuks mul ainult essa seminar, millest puudunuks...siiski jäi kaalukauss essa variandi poole, kuna soovisin olla ainuke või vähestest, kes ei käib kõikides seminarides. Jee! Kuigi seminari hilinesin pool tundi, olin magamata öö tõttu megauimane ega viitsinud üldse kaasa mõelda. Selle asemel sorisin mobla kalendris, lugedes vanu nn mobiiliblogi, kuhu aastate eest trükkisin sageli üles, mida päeva jooksul tegin.
Pärast suundusin Aurasse, kus ujusin kokku 30 pikkust - jesss, ületasin plaani! Kuulsin, et paar kuulsust olevat kunagi nii teinud, iga päev, ning seeläbi kõhnaks saanud. Minulgi oli vaja tänaseks vormi saada. Kirjutan järgnevalt, miks.
Pärast basseinist tulekut ja pesemist juhtus mul pehmelt öeldes kerge äpardus. Nimelt läks kehakreemipurk, mille kaasa olin võtnud, lahti ja ümber ning terve mu teksakoti sisu oli rasvast möksi täis!::S Mõtlesin: no oli seda nüüd ka vaja! Sain tükk aega WC-s oma asju pesta ning kotti puhastada. Kreemi oli nii palju mu kotti valla pääsenud, et sain seda peoga purki tagasi panna. Kott ise, hoolimata kiirest loputamisest, on ikka veel rasvane. Pean sidrunihappet pesuvette lisama, siis pidi puhtaks minema.
Õhtul käisin veel solaariumis ning tegin kodus trenni. Magama jõudsin hilja, hoolimata teadmisest, et pean järgmisel hommikul vara hääletama hakkama.
Täna siis magasin plaanitust kauem, ca kümneni. Umbes 11.30 suundusin Tallinna maanteele, kust juba varsti üks tore onu mind peale võttis ning otse pealinna saime. Minu ülimaks õnnestumiseks suisa enam kui tunnikese varem ning otse vajaliku maja lähedale, kus asus Playboy kontor, mis oligi mu sihtpunkt.
Mind võeti hästi vastu, arutasime märtsikuu Playboy kaanetüdruku Leena ja veel ühe olulise isikuga, milleks ma olen valmis ja milleks mitte, mida ootan Playboy'lt jne. Kuna sel laup-l olen Pärnus, saan osaleda esimesel Playboy üritusel playmate'ina vms. Edasine otsustatakse pärast seda. Põnev!
Lahkudes sain kaasa napsata Platboy motiiviga šokolaadilaaste ning anti kaks viimast numbrit Playboy'd.
Autobussijaamast ostsin kabanossi ja jäätist. Õudne kiusatus oli astuda parajasti eesseisvasse Tartu bussi, kuid sain võitu ning suundusin hoopis lennujaama, kust tagasi Tartu poole hääletama hakkasin. Oujee, peagi võttis mind, ilma et oleksin kättki jõudnud tõsta, peale üks tätoveeritud usklik meesterahvas, kes viis mind otse ja turvaliselt sihtpunkti. Siit moraal - tätoveering ei tähenda alati kriminaalset tausta!
Enam paremini poleks transpordi seisukohalt võinudki minna! Vau, tõsiselt, vau!
Tartus ostsin ühelt noorhärralt heategevuse mõttes postkaardi 2 EUR eest. Väike (mittekommertslik) heategu igas päevas:)
Kell saab juba palju, ja ma teen veel trenni veidi ning õppimine on samuti kavas.
Ilusat õhtu jätku!
Tuesday, May 3, 2011
On and on
Käisin 30. aprillil Pühal Üritusel Viljandis. Kutsusin ema ka kaasa. Seal oli ka Maris, keda oli tore näha ja juttu rääkida. Emale on tore oma sõpru tutvustada. Nägin ka oma vanu klassikaaslasi kontserdil, rääkisin pisut juttu nendega. Muide, minu ema arvamus punkaritest muutus - algne arvamus neist kui veidi agressiivsetest ja ebaviisakatest asendus normaalse ja päris toreda muljega. Näed siis, mis kasu sellest kontserdist oli;)
Täna käsiime Maarjaga "Riitust" vaatamas Cinamonis. Minu jaoks andis filmile väärtuse just asjaolu, et film põhineb tõsielusündmustel. Lihtsalt fantaasiafilmid on ülepaisutet ning enam lastele mõeldud. Keda "Riitus" huvitab, siis infot leiab siit:
http://www.cinamon.ee/?id=40&detail=CI00000549&lang=et
Üks video, mille leidsin - kes suudab neli tundi vastu pidada, siis minge kommi sööma! Ise proovin siis, kui aega on ja muljetan siinXD
Täna käsiime Maarjaga "Riitust" vaatamas Cinamonis. Minu jaoks andis filmile väärtuse just asjaolu, et film põhineb tõsielusündmustel. Lihtsalt fantaasiafilmid on ülepaisutet ning enam lastele mõeldud. Keda "Riitus" huvitab, siis infot leiab siit:
http://www.cinamon.ee/?id=40&detail=CI00000549&lang=et
Üks video, mille leidsin - kes suudab neli tundi vastu pidada, siis minge kommi sööma! Ise proovin siis, kui aega on ja muljetan siinXD
Friday, April 29, 2011
Oujee
Eile sain üle pika aja neljapäevasel päeval koju, kuna täna loenguid polnud. Vaatluspraktika praktikum pidi 12st 18-ni (!) olema, kuid härra Reinmaa otsustas, et kolmapäeval lõpetame selle ainega. Jessss!!! Praktilised tööd sain ka kõik tehtud ning aine arvestatud.
Eile õhtul hakkasin Viljandi poole hääletama Eerika peatuse kandist. Ma hääletan haruharva, kuid tuli tuju. Üksinda oli see teine kord. Üllatav on mu jaoks see, et seni on mind ainult naisterahvad peale korjanud. Sel korral siis üks tore kirikuõpetajast doktorant, kes tuli ususeminarist. Viis km enne kesklinna peatusime ühes majas, kus tema sõber tuli üht vana diivanit/voodit uudistama. Naine oli nii lahke, et sõidutas mind otse ´Männimäele, kus ma elan. Emale ma oma teeliseelust ei kõssanud. Pole vaja ärritada.
Alati, kui koju lähen, olen saanud mõne ühiskonda puudutava ebameeldiva uudise osaliseks. Sedapuhku siis rääkis ema, et tuleval aastal saabub arvatavasti maailmalõpp, kuna päike sulatavat oma kuumuse tõttu elektriliinid, nii et inimesed jäävad nälga, elu muutub kõlbmatuks... Siis kuulsin, et rebased (!) levitavat mingit pisikut, mis põhjustab maksakasvajat, ja see ei anna enne tunda, kui on keskmise kivi suurune ja maks tuleb eemaldada... Nojah. Elu on selline. Solaariumi vääga kahjulikust mõjust kuulsin samuti järjekordselt, aga no kes sellest siis teadlik pole!
Varsti eksamid, täna õppimine, homme, ülehomme...usinust on vaja!!!:))
Eile õhtul hakkasin Viljandi poole hääletama Eerika peatuse kandist. Ma hääletan haruharva, kuid tuli tuju. Üksinda oli see teine kord. Üllatav on mu jaoks see, et seni on mind ainult naisterahvad peale korjanud. Sel korral siis üks tore kirikuõpetajast doktorant, kes tuli ususeminarist. Viis km enne kesklinna peatusime ühes majas, kus tema sõber tuli üht vana diivanit/voodit uudistama. Naine oli nii lahke, et sõidutas mind otse ´Männimäele, kus ma elan. Emale ma oma teeliseelust ei kõssanud. Pole vaja ärritada.
Alati, kui koju lähen, olen saanud mõne ühiskonda puudutava ebameeldiva uudise osaliseks. Sedapuhku siis rääkis ema, et tuleval aastal saabub arvatavasti maailmalõpp, kuna päike sulatavat oma kuumuse tõttu elektriliinid, nii et inimesed jäävad nälga, elu muutub kõlbmatuks... Siis kuulsin, et rebased (!) levitavat mingit pisikut, mis põhjustab maksakasvajat, ja see ei anna enne tunda, kui on keskmise kivi suurune ja maks tuleb eemaldada... Nojah. Elu on selline. Solaariumi vääga kahjulikust mõjust kuulsin samuti järjekordselt, aga no kes sellest siis teadlik pole!
Varsti eksamid, täna õppimine, homme, ülehomme...usinust on vaja!!!:))
Monday, April 11, 2011
Magusahimu, ai-ai...
No ma ikka peaksin vähem magusat sööma! Täna järasin kommi, šoksi, pulgakaid... Mida kõike mu organism aga taluma peab! See ei ole normaalne. Gerda soovitas mulle kroomitablette, mis pidid kohe essal päeval magusaisu vastu aitama, ehk on nii... Oijah. Homme hakkan suhkruteed jooma, tglt ka. Referaat ootab ka tegemist. Indigolastest siis:)
Wednesday, April 6, 2011
Niih
Polegi ammu kirjutanud...aga juhtunud on nii mõndagi. Pidasin oma sünnipäeva (26. veebr ja 5. märts). Õhtul suundusime ka traditsiooniliselt kluppi. Esimesel õhtul ma täiesti imestasin, kui nullis võib kellegi peotuju olla! Isegi panin kempsus korra vihma, ei tea, miks... Järgmisel nädalal oli juba palju positiivsem, seda enam, et Gladiaator tegi kogu aeg jouke;)
Kõigile inimestele ei saa meeldida, kuid sõbrad peavad sõpra aktsepteerima sellisena, nagu nad on. Vastasel juhul pole nad õiged sõbrad. Kuuluvustunne on ülimalt oluline, vähemalt minu jaoks. Kui Sa tunned, et Sind ei võeta omaks, tekib alaväärsustunne, et Sa ei sobi seltskonda, ühiskonda...ja üldse ellu, kuna inimesed moodustavadki ju osa elust...
Keefiridieet. Seisneb selles, et jõin esmaspäevast tänaseni põhimõtteliselt vaid keefiri. Päris ilma siiski ei saanud, mõni müslibatoonike ja tic-tac'i karp läks ka alla. Täna hakkasin tasapisi juba sööma...Olin niiii peenike...vähemalt endale vaatas meeldiv kujutis peeglist vastu. Aga üht ma ei soovita, nimelt süüa pastille ja juua keefiri. Mina eksisin esmaspäeval selle kirjutamata toidureegli vastu - tulemuseks olid vastikud gaasivalud! Pidin pool tundi enne pedagoogilise psühholoogia seminari vetsu minema, et end "korrastada". Tagasi jõudes oli seminar juba läbi.
Aga söömaaegadele piiride seadmine - see on isegi kasulik, kuna PIIRIDE seadmist saab rakendada ka muis valdkonnis, kas või õppimise planeerimises, hommikuti ülestõusmiskellaaja paikapanemises... Täna nt tegin üsna vabatahtlikult TÜ rmtk-s ühe koduse töö ära...;) Tubli peab olema, tahan olla ja küll ka saan!!!
Veidi veel trenni ja siis unenägudemaale. Küllap näen mõnd järjekordset eriskummalist või aju kõvaketast puhastava toimega und;P Homme tuleb raske päev: Kooli, kl 11 Marii ja Maarjaga kingitust ostma Kerttule sünnaks, kl 20 sünnale, siis veel ühele kohtumisele...ja v-o õhtul kluppigi. Ah jaa - ksa silmakontrolli ka!
Ilusat õhtu-öö jätku!
Kõigile inimestele ei saa meeldida, kuid sõbrad peavad sõpra aktsepteerima sellisena, nagu nad on. Vastasel juhul pole nad õiged sõbrad. Kuuluvustunne on ülimalt oluline, vähemalt minu jaoks. Kui Sa tunned, et Sind ei võeta omaks, tekib alaväärsustunne, et Sa ei sobi seltskonda, ühiskonda...ja üldse ellu, kuna inimesed moodustavadki ju osa elust...
Keefiridieet. Seisneb selles, et jõin esmaspäevast tänaseni põhimõtteliselt vaid keefiri. Päris ilma siiski ei saanud, mõni müslibatoonike ja tic-tac'i karp läks ka alla. Täna hakkasin tasapisi juba sööma...Olin niiii peenike...vähemalt endale vaatas meeldiv kujutis peeglist vastu. Aga üht ma ei soovita, nimelt süüa pastille ja juua keefiri. Mina eksisin esmaspäeval selle kirjutamata toidureegli vastu - tulemuseks olid vastikud gaasivalud! Pidin pool tundi enne pedagoogilise psühholoogia seminari vetsu minema, et end "korrastada". Tagasi jõudes oli seminar juba läbi.
Aga söömaaegadele piiride seadmine - see on isegi kasulik, kuna PIIRIDE seadmist saab rakendada ka muis valdkonnis, kas või õppimise planeerimises, hommikuti ülestõusmiskellaaja paikapanemises... Täna nt tegin üsna vabatahtlikult TÜ rmtk-s ühe koduse töö ära...;) Tubli peab olema, tahan olla ja küll ka saan!!!
Veidi veel trenni ja siis unenägudemaale. Küllap näen mõnd järjekordset eriskummalist või aju kõvaketast puhastava toimega und;P Homme tuleb raske päev: Kooli, kl 11 Marii ja Maarjaga kingitust ostma Kerttule sünnaks, kl 20 sünnale, siis veel ühele kohtumisele...ja v-o õhtul kluppigi. Ah jaa - ksa silmakontrolli ka!
Ilusat õhtu-öö jätku!
Tuesday, February 1, 2011
Vaheaeg!
Detsembrist jaanuarini oli mul sess. Detsembrisw tegin vaid ühe eksami - üldkeeleteaduse - kuid, sellest kukkusin läbi, seega pidin ikkagi kõik eksamid jaanuaris sooritama. Järeleksami sain C. Päris hea, arvestades seda, et ma alles päev enne hakkasin intensiivselt taasõppima...Jah, ma ei oska oma aega planeerida. Eelmisel nädalal oli viimane, anatoomia-füsioloogiaeksam - sellegi tuupimist alustasin intensiivselt liiga hilja...Päev, öö...südant ja verd ma oskasin kõige paremini, no vereringet ka, kuid muu...ma olin lauskindel, et pean sel reedel järeleksamile tulema. Käisin isegi eksamijärgselt tuju parandamiseks Auras. Õhtul aga - wuuuuuhuuuuuu, piilusin ÕIS-i ja - ei pea uuesti tegema, ooujeeeeeee! Ma olin nii õnnelik, et kiljusin tükk aega, toanaaber tahtis mind padjaga visata ja kõrvaltoast koputati seinale. Ju nemad ei saanud õnne jagada... Jah. Ei enam SESS:D Kevadel jälle. Järgmisel semestrin hakkangi iga päev õppima. Tõsiselt.
28. jaanuari pärastlõunal sain Promotion Studiost kõne, et mind tahetakse samal ja järgmisel õhtul Illusionisse esitlusi tegema, st Sol'i õlut müüma. Maksta lubati ka päris hästi. Nagu preemiaks mu sooritet eksamite eest!
Olin siis asendustöötajana ühe teise neiuga koos, kandsime kollaseid. võrdlemisi paljastavaid minikleite, käisime, õlleämber jääga käevangus, ringi, astusime rahvale ligi ning pakkusime õlut, 1.60 eest. Essal päeval müüsime 12 pudeli, teisel 16. See on võrdlemisi hea, arvestades tõsiasja, et mõnikord ostetakse klubis vaid mõni pudel.
Vot selline sessijärgne nv. Mulle kohe meeldis:)
P.S. Playboy kostüümid ja kehamaalingud on ilusad:)
28. jaanuari pärastlõunal sain Promotion Studiost kõne, et mind tahetakse samal ja järgmisel õhtul Illusionisse esitlusi tegema, st Sol'i õlut müüma. Maksta lubati ka päris hästi. Nagu preemiaks mu sooritet eksamite eest!
Olin siis asendustöötajana ühe teise neiuga koos, kandsime kollaseid. võrdlemisi paljastavaid minikleite, käisime, õlleämber jääga käevangus, ringi, astusime rahvale ligi ning pakkusime õlut, 1.60 eest. Essal päeval müüsime 12 pudeli, teisel 16. See on võrdlemisi hea, arvestades tõsiasja, et mõnikord ostetakse klubis vaid mõni pudel.
Vot selline sessijärgne nv. Mulle kohe meeldis:)
P.S. Playboy kostüümid ja kehamaalingud on ilusad:)
Subscribe to:
Posts (Atom)