Järelkaja

Pole ammu kirjutanud, kuna hoost ja innust on vajaka jäänud. Eks ma siis jutusta takkajärele;)

15. augustil leidis aset igatsetut kostilkäik Nava külas elava täditütre juurde. Taas kord, juba 4. aastat tuli sammuda seda agrihõngulist kruusateeperve, ümbritset väikeste talumajakeste ning puhta loodusega. Ühes kohas, kus teeääres asetses jraavike ning paar noort puudki pikutas teeäärs, tundsin kerget lapseliku ärevuse ja peitusemänguhimu segu. Äge oleks, kui võiks olla maal, keset loodust, justkui maailmast äralõigatud...tundes vabadust...ooh, maainimesed on vist tõesti rahuhingelisemad kui linlased;D
 Jõudnud täditütre uksetaha, sain aru, et tal on veel väga kiire, küllaltki tihe nädal, mitme projekti tähe all. Andsin külakosti kah, päevalilleseemnesegu, paki sarapuupähkleid, šoksitahvli ja Jossule üllatusmuna. Viimase kohta niipalju, et minu suureks esmaavastuseks ja imestuseks leidus magusas ovaalis vaid üks KLEEPS! Olnuks mina laps, pettunuks ma tõenäoliselt väga, olles eeldanud ikka midagi "toekamat". Aga Jossu näis plastikümbrisestki lõbu tundvat, seades neid oma suurtele varvastele. Oh neid lapseea rõõme!
 Aitasin täditütart kiires majapidamises, koorides õunu, küürides nõusid (õues;)) ja tehes muudki maaplikalikku;).
 Nägin ka 10aastast Liisut, nagu igal aastal. Ka minust sai justkui selle armsa lapse vanune tüdruk, hüpates heintesse, ronides postidel ja tehes lakka "linnupesi":D Käisime paadiga sõitmas ning hüppasin Liisu eeskujul riietega vette. Ülim metsikus ja vabadus! Sõudsime mööda Pikkjärve selle teise otsa, liivarannale, kus lasin Liisul end "matta"XD . Nautisin veel kord ujumisrõõme. Tagasisõites hakkas mul niivõrd külm...kahetsesin, et mõnd sari või tekki kaasa ei varunud. Õnneks lõpes kõik õnnelikult ning jõudsime, vältides Liisu kardetud luiki, tagasi kodukaldale.
 Mu täditütar näib teadvat ikka päris palju keemiast. Nimelt mainis ta, et kasutab ainult sellist šampooni, mis ei sisalda soodiumlaurüülsulfaati, mida "odavad šampoonid" sisaldama pidid. Tema teebki kõiksugu asju ise: keedab seepi, vormib põlvel savipotte, on värvinud kohupiimaga seina, peseb roosiveega nägu...Soolahambapasta oli minu jaoks hoopis omaette klass: soolaterad krõbisemas, vahust ei jälgegi... Oeh, ökoelu on suisa paeluv, kuid poehambapastast ma iial ei loobuks. Ühe asja aga olen pannud kõrvataha, nimelt viinamarjaseemneõli, naturaalne ökotoode, mida tarvitatakse näovee asemel. Ah jaa - nägin ju ka pere lüpsikitse nimega Vaaru. Söötsin teda, tegin ka pilte, millest nii mõnigi ajas suu kõrvuni:D:D Kui õues oleks olnud teler, millest oleks näidatud saadet temataolise loooma tapmisest, oleksin nutma puhkenud. Kitse soojad silmad, leebe ja ülimalt rahumeelne hoiak - no mis nülimisest siin rääkida!!!
  Eriline avastus oli rohu seest vigastatud linnupoja leidmine. Vaesekese tiivake veritses ja süda lausa värises hirmust:( Hoidsin teda peos, tahtisn ta loomakliinikusse viia, kuid kahjuks oli see juba kinni. Hiljem tegime talle aseme lauta, kindlasse kohta koos sepikuviilu ning veega ning lasime tal kosuda. Hiljem olevat ta sealt välja lennanud. Mingu tal hästi!
  Oma üllatuseks veetsin öö lakas! Meenutades 4 aasta taguseid seike hirme/seike seoses sellega, oli see suisa julgustükk! Seoses sellega tuleb meelde samapäevane elamus, mil pugesin, pererahva teadmisel minu järveleminekust,lakka puhkama. Tukkusin seal pisut ning kui ärkasin, tundsin muigelsui, nagu poleks mind olemaski. Viibides kusagil maailmaserval, rahva teadvusest väljas...määramatuses...Oijah, üksiolemises on võlusid...
  16. augustil pidin juba Tartu minema, Marii onu korterisse õhtul pidutsema, kuid sain temalt SMS-i, et ei saagi, kuna kortas on külalised. Otsustasin siiski minna, ööbida 24/7 lahtiolevas Statoilis, kuid mõtlesin ümber. Magasin järjekordse ööune nostalgilises lakas. Seekord külalise seltsis. Tegin parajasti trenni (jalgrattasõit ja kõhulihased), kuulates MP3-e, kui kuulsin naisterahva meeleheitlikku poolsosinat: "Palun lõpeta ära!!!" Võpatasin, küsisin, milles asi. Sain teada (kui ikka õigesti kuulsin), et põrand vibreerib:D:D:D Puupõrand! Jäi selgusetuks, kuidas see võimalik saab olla, kuid rohkem ma sel ööl liigutada ei julgenud.
  17. augusti hommikul kl 6 paiku seadsin sammud Lepiku peatuse poole, et sõita Tartu bussijaama, kus sain Mariiga kokku, et koos Tallinna minna. Pikemalt ei seleta siinkohal, miks ja kuhu, kuid võtan selle käigu kokku lausega: kõik läheb ilmselt nii, nagu minema peab, kergendust toob teadmine, et on asju, mis lihtsalt pole enda teha.
Ainus positiivsem kogemus oli, et sain mitu uut hilpu: teksamotiiviga retuusid, 3 T-särki-pluusi ning Mariiga vastastikku ostsime sõpruse märgiks kassikujulise kaunistusega sõrmuse, säravad kui teemantid:) Tegime ka pilte, sõrmused sõrmes. Samuti proovisime erinevaid öösärke ning pildistasime riietuskabiinis. Mina avastasin eriti mugavad olevat ühed ööriide alt läbikumavad kõrgevärvlilised alukad:D
  Õhtul jõudsin koju natuke enne südaööd. Jalutasin, kerge kõhedus hinges, koju.